Endiselt umbkeelne

Vabatahtlikud ja mentorid treeningult

Niisiis, siin ma olen taas. Mis vahepeal juhtunud on? No, me oleme Tobiga paar stereotüüpi loonud lätlaste kohta:

1. Lätlased kõnnivad igale poole ja igal ajal. Vahet pole kas on vaja kõndida kilomeeter või 10...nad kõnnivad! Mis see ühistransport veel on? Kas öösel või päeval, linnas või maal, külm või soe ilm - sa näed lätlast kõndimas. Sellest ka ilmselt järgmine stereotüüp....
2. Lätlased jäävad 99% tõenäosusega hiljaks. Kui sul on kohtumine mõne lätlasega kell 10.00 võid kindel olla, et ta ilmub kohale kell 10.25. Ok, heal juhul 10.15, aga see on vaid heal juhul. Meil on kujunenud välja väljend "Läti aeg" ehk siis 15 mintsa hiljem kui kokku lepitud aeg.
3. Olen kohanud ainult ühte lätlast, kes mõistab veits perversseid nalju (mille olemasolu eest Tobi hoolitseb :D). Ülejäänud hakkavad kiljuma ja nohisema. Väga sünnis rahvas ühesõnaga. Ei teagi kas see on hea või halb. Igal juhul mõned naljad tuleb endale hoida....või siis meil Tobiga omavahel jagada. Kahju muidugi.
4. Läti tüdrukud kannavad peaaegu alati seelikuid! Ma ei tea kuidas neil külm pole.

Nii palju siis stereotüüpidest! Nüüd siis tähele panekute juurde mida ma eestlasena olen teinud:

1. Läti keel on väga raske!!! Kui ma algul olin optimistlik ja mõtlesin oh, meil on sarnased sõnad (mõned siis) ja sarnane hääldus, siis nüüd ma näen et asi on sellest kaugel. ma hääldan asju nagu logopeedi abi vajav laps! Seda muidugi juhul kui ma neid üldse hääldada suudan! Ja ma ei kuule millal on sõna ees D ja millal T, ma ei saa aru nende vahest! no ja L-ist ma üldse ei hakka rääkima - see on täiesti võimatu! saarlastele on kindlasti kerge. Soomlastele ka. Selline eesti keele L-i rüvetamine on see. Ühesõnaga olen ma suht meeleheitel :D aaaa ja loomulikult sood! igal sõnal on sugu, trilallaa ja trullallaaa. Jah, ma tean, saksa ja vene keeles on ka, aga siiski. Jubedus kuubis. Ja kui on kirjutatud O ei hääldata O, hääldatakse UO. ja seda osade sõnade puhul, teiste mitte!!! jne jne jne.APPI. Ja kõik kes mind on kuulnud läti keelt praktiseerimas jooksevad veritsevate kõrvadega minema. Päris piinlik.
2. Endiselt ei saa pooltes söögikohtades kaardiga maksta. See on suht frustreeriv sest Eestis ma sularaha ei kasutagi ju...
3. Postkontorid näevad välja suht koledad aga selle eest on postiteenus jube odav, saatsin täna päris paksu kirja Hispaaniasse ja paki Ameerikasse ja hind oli umbes 3 korda odavam kui Eestist saates. 
4. Ja nüüd kõige shokeerivam asi, mis on ubes sama häiriv kui kaardiga mitte maksta saamine. Kui sa just uhkes restos pole, siis tellides näiteks kanašnitsli saadki lihtsalt kanašnitsli - ei kartulit, ei salatit, ei leiba...mitte midagi. Lihtsalt kanašnitsel vahib taldrikult vastu. Müstika. Ma sain sellise toreda asja kooli sööklast ja mõtlesin okei, kooli söökla, vb on mingi kummaline tudengitele suunatud süsteem. Kurtsin muret Guntale ja tema ütles et see on normaalne ju ja ei mõistnud mis mind täpselt häirib. Noh, näiteks häirib mind ei ma sain ainult šnitsli mitte prae! Nojah... 
5. Lätis on päris palju sega perekondi, läti-vene peresid siis. Palju rohkem kui Eestis kindlasti. Üllatav.
6. Riia keskküte ei hakka ka majades enne tööle kui inimesed kõik juba kopsupõletikus on - Tobi ongi juba haige ja sajatab, et mis kommunismi mentaliteet see olgu, inimestest ei hooli keegi jne. Nunnu :D

No vat. Ja mis ma teinud olen vahepeal? No põhiline sündmus oli reede hommikust esmaspäeva õhtuni kestev on-arrival treening, mis siis oli korraldatud kõikidele vabatahtlikele, kes alles Lätti oma teenistust tegema on saabunud. Seal olid koos siis vabatahtlikud ja nende mentorid. Riikidest olid esindatud Saksamaa (suure koosseisuga, 5 inimest), Austria, Ukraina, Gruusia/Georgia (kuidas aga eelistate), Itaalia, Hispaania, Tsehhi Vabariik ja loomulikult Eesti ehk siis mina. Panime paika oma prioriteedid oma teenistuse ajaks ja saime infot õiguste ja kohustuste jne jne kohta. Aga mis minu meelest kõige tähtsam - saime kontakti toredate inimestega üle Läti, kes meid alati külla ootavad ja kellega koos on kindlasti väga tore ja huvitav aega veeta :)

Aaa ja minu isiklik rõõm ja üllatus seisnes selles, et olin umbes 99% kindel, et ma ei suuda saksa keelt ei rääkida ega mõista enam, aga siiski, tuli nagu ludinal. Ja vene keelega sama moodi - ma sain kõigest aru mis räägiti (kui rääkijad olid mitte-venelased, venelaste vene keelest ma väga aru ei saanud, oleme ausad. Grusiinide, ukrainlanna ja saksa poisist sain kenasti aru) ja mõned laused rääkisin ka. Seda on ikka väga palju minu käest tahetud :) Jejejeee. Niisiis, kui ma läti keele poole pealt olen lollim kui loll, siis teised keeled on üllatavalt hästi suus! Mingigi lohutus, eksole! :)
ja mis ma veel õppisin sealt: Gruusia rokib! Mul on uus reisisiht nüüd millest ma unistan - Gruusia! Üks Gruusia poistest rääkis oma maast sellises maagilises võtmes, et mulle jäi mulje et see ongi SEE maa. Et kui sa seal käinud pole, pole sa tegelikult mitte midagi elus näinud. Ta kirjeldus kõigest alates toidust lõpetades looduseni oli nii siiras ja ülivõrdes, et selle maa pean ma üle vaatama!
Ja siis veel muidugi suurepärane näide mu geniaalsusest! Eile, kui hakkasin tööle minema, vajutasin korteri alarmi mahavõtmisel mingit nuppu valesti ja loomulikult hakkas alarm niii kõvasti undama, et pisarad tahtsid silmast välja tulla. Ja ma ei saanud seda maha. No mitte kuidagi! helistasin igale poole (omanikele, korterinaabrile) - keegi vastu ei võtnud. Alarm muudkui lõugas, tõesti ma ei kujuta ette millega seda helitugevust võrrelda. Umbes 10 mintsa pärast hakkas keegi luku kallal krõbistama. Tuli juhuslikult Kristiine (korterikaaslane) vanaema! Ja võttis peale pikka sajatamist minu suunas alarmi maha. Ja siis muutus nunnuks kohe! No VÄGA piinlik. Ma ei oska muud kosta. Õnneks mind korterit välja ei aetud. aga ma arvan maja rahvas oli küll närvis... aga mis mul sest :)

Tavaiks, olge tugevad :)