Umbkeelne mina

No nii, esimene pühapäev Riias siis. Es ir Riigaa. Vuhuhuuu, vaadake mis ma oskan öelda. Aga see on ka kõik enamvähem. Aitäh ja palun ka, ega rohkem pole midagi tarka. Ja see saab vaikselt probleemiks juba. Ma arvan et mul on midagi kultuurishoki taolist, ainult et keeleline shokk. Nimelt ma ei taha enam näiteks poodi minna, saate aru ,maximasse ei taha jalga tõsta, sest ma ei oska läti keelt. Täiesti ebavõrdse inimese tunne on, sest ma ei oska midagi öelda ja ega aru ka suurt ei saa, kui siis üksikutest sõnadest. No täpselt selline ida-virumaa tsiki tunne on, kes esiteks saab suurde linna elama ja teiseks ei oska kohalikku keelt ka. Inglise keeles tegelikult võiks ka ju kui nii mõelda....aga ma ei taha. Siis ma oleks nagu turist. Aga ma pole ju, Riia on mu kodu nüüd. Vene keeles...olen mõelnud midagi öelda, aga esiteks ma ei julge, teiseks ma ei oska nii hästi vene keelt (alati jääb mõni sõna puudu), kolmandaks - miks ma peaks vene keeles rääkima Lätis kui mulle endale ei meeldi, kui minuga Eestis vene keeles räägitakse? Ja nii ongi, et kui ma poodi lähen siis ütlen paldies ja ludzu ja vahepeal nee, kui keegi küsib kas ma püsiklient olen ja muidu sittagi aru ei saa. Kurb lihtsalt kurb. Ja seda enam ei mõista ma inimesi, kes elevad kas meil Eestis, Lätis või kas või Ameerikas ja nad ei räägi kohalikku keelt. Kas neil halb ja häbi pole? Mina tunnen küll, et enne ma pole teistega võrdne kui aru ei saa ja vastata/küsida ei oska.  Ja see on normaalne. Niisiis on umbes 100 raamatut vaja läbi töötada ja usinalt arendada julgust neid väheseid sõnu, mida ma läti keeles tean, kasutada. Soovige mulle edu :) Ja peale selle, juba esimeses läti keele tunnis avastasin asju eesti keele kohta - kui eriline see on. Ma ei oskagi midagi konkreetset välja tuua, tavaline sugude ja tuleviku värk, artiklite puudumine, 14 käänet jne. aga see kõik on hoopis teises võtmes kui sa näed, et näiteks läti ja saksa keelel on tohutult sarnasusi just grammatikas ja meie, kes me oleme harjunud mõtlema, et meil on saksa keelega sarnasusi....meil neid väga pole.
Teine asi - Riia tekitab minus tunde, et ma olen Võrumaa metsade vahelt esimest korda linna lastud. Tänavad on tõelised suurlinna tänavad, majad on nii uhked et ma olen ikka veel püsivas imestuses, foori taga seisab korraga väga palju inimesi ja seda mitte ainult Hobujaama taolises kohas. Igal pool on sildid ja firmad ja kohvikud... ja ma olen nii õnnelik, et ma saan siin olla :) Rääkisin ühel õhtul Guntale, et mul on nagu liblikad kõhus, see tuleb Riiast :) Meil on suur armastus.
Tööst ka natuke - homme on mul esimene kontoris töötamise päev. Tegin sellega tutvust ka juba ja kõik tundub väga 5, kuigi talvel pidi nagu külmkapp olema. Aga selleks puhuks, ütles Anna,võime kolida ka kohvikusse või kodus tööd teha, mis on iseenesest cool :) Aga kontoris on meil "kööginurk" koos 1000 erineva teega, nii et mida mu hing veel tahta võib. Ühesõnaga, homme alustan päeva kontoris:  Hakkan/hakkame plaanima kooli külastusi, põnevaid viise kuidas Eestit tutvustada, mõtlema kas siis ikkagi anda eesti keele tunde ja plaanima mida fotoringis õpetada ja kuidas seda teha täpsemalt. Ja loomulikult mu Baltikumi noortevahetuse projekt, peaks sellega töötama hakkama. Niisiis - kõik võimalused on olemas teha kõike seda mis mulle meeldib - rääkida Eestist kuni kõik on tüdinenud, kirjutada projekt, teha foto värke ja õppida läti keelt :) Kui ma seda ära ei kasuta siis ma olen tõeline ahv - mul pole muud öelda lihtsalt.