Mu arvutil on uus rahvuslik disain
Alates novembri viimasest nädalast alustasin eesti keele tundide andmisega. Päris huvitav väljakutse võiks selle kokku võtta. Aga rõhk on sõnal „huvitav“. Nagu me kõik teame pole ma filoloog, ammugi mitte eesti keele filoloog. Lihtsalt eestlane. Esimesse tundi minnes polnud mul isegi õpikut abiks mille järgi midagi teha. Tegime tutvust lihtsalt põnevate väljenditega nagu „Üks õlu, palun“ ja „Minu nimi on“. No ja nii edasi. See oli päris hirmus ja vahva ühte aegu. Kui esimene tund esimese grupiga (Jah, mul on kaks gruppi sest algusel oli tahtjaid nii palju) läbi oli saanud mõtlesin, et ilmselgelt ma olen kõige mõttetum õpetaja läbi ajaloo. Õnneks oli aga kohe teine grupp õpilasi peale tulemas ja polnud aega pikalt põdeda ja nagu imeväel läkski teine tund natuke paremini. Ja igal nädalal kolmapäeva õhtul olengi ma nüüd eesti keele õpetaja. Õnneks nüüd on mul tänu lahkele Riia Eesti kooli personalile abiks materjalid raamatust „E nagu Eesti“ nii et väga palju fantaasiat ja leiutamist enam kasutama ei pea. Ja taaskord leidis vana tuntud ütlus „Kõige paremini õpid õpetades“ tõestust. Õpilased on esitanud nii palju huvitavaid küsimusi meie keele kohta, et vahest ei oska kohe midagi enam vastata. Nad juhivad tähelepanu nüanssidele, mida igapäevaselt eesti keelt kõneldes ei märkagi. Täna näiteks avastasin, et Pühajärv on püha järv. Miks? Ma ei tea. Teine eesti tüdruk ka ei teadnud. Muide, tänu eesti keele tundidele sain tuttavaks ka teise eesti tüdrukuga Riias! Tema nimi on Aive ja ta on vahetusõpilane. Ta nimelt kuulis oma kaasvahetusõpilastelt, et sellised tunnid toimuvad ja otsustas ükskord ka tulla ja väisata, mis siis täpselt toimub. Ja nüüd meil on mõlemal vähemalt üks inimenegi Riias kellega kohvikus käies eesti keelt saab kõnelda. Ja see on hea!
Aga veel tundidest – enam mul loomulikult 40 õpilast pole nagu algusel ja üks gruppidest on päris piskuks kuivanud. Sellest pole aga hullu, sest algusel jäigi ruumi väheks. Ja üks andekaimaid õpilasi on oomulikult Tobi, kes nagu nii kõiki maailma keeli räägib. Aga vahest kipub ta eesti keelt millegi pärast rootsi aktsendiga rääkima. Ei teagi miks, sest rootsi keel, muide, tema väga laiast keelte pagasist puudub. Gunta sellest on ekspert ütlema „Issand jumal!“ ja „MIKS????“ :D Ta teeb seda eriti meeleheitliku tooniga alati, nii et ma suure häälega naeran. Tubli tüdruk. Aga teised õpilased – väga vahva! On reaalselt näha, et päris mitmed, kes algusel ei öelnud eesti keeles mitte midagi ja ö/õ/ü/ä ajas neil keele suust välja ja higi otsa ette, on nüüd täitsa hea hääldusega, arusaamisest rääkimata. Ilmselt lõppeb kursus veebruari keskel sest mu õpetajavõimed lõppevad peale mõnda järgmist tundi. Aga siiski, mingi vundamendi nad said. Üks noormees näiteks küsis kuidas öeldakse eesti keeles järgmist lauset: "Ma olen võlur lõunast ja mul on spetsiifilised oskused"!. Mis sa selle peale kosta oskad, eks? Eesti naised sulavad nagu vaha kindlasti J
Ühesõnaga – nüüd, peale fotoringi juhendamist ja eesti keele õpetamist, mõistan ma miks inimesed tahavad õpetajateks saada. See on eriline tunne, avada teistele maailm mingist uuest küljest ja luua neile võimalusi, millest nad muidu ilma oleksid jäänud. Siinkohal tervitan kõiki õpetajaid ja soovilaul oleks „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib“
Olge tublid!