Riia Eesti kool

RIIA EESTI KOOL

Kaunistused Vabariigi aastapäeva eel

Kolmandas klassis

 Lotte - Eesti-Läti tüdruk.

 Neljanda klassi tööd

Minu fotoringi lapsed raamatukogus

Riia Eesti kool!

Tahan juba pikemat aega kirjutada millestki mulle väga tähtsast Riias.  Täna on siis see päev. Olin juba mõned aastad tagasi kuulnud, et Riias tegutseb Eesti kool. Oma kurvastuseks avastasin, et see on siiski läti keelne kool, kus pannakse rõhku ka eesti keele ja ultuuri tundmisele. See oli algselt mõeldud eesti lastele, kes Riias kasvasid, kuid nüüdseks on enamus õpilastest läti rahvusest. On ka segaperekondadest pärit lapsi, kus üks lapsevanem või vanavanem on eestlane. Üks väga vahva poiss on muide ka liivlane! Minu sidemed nendega algasid novembri esimestel päevadel kui pakkusin  end vabatahtlikuna appi tegema lastele foto ringi ja vajaduse korral ka muid tegevusi. Direktor ja eesti keele õpetaja (kes on mõlemad eestlannad) võtsid mu pakkumise rõõmuga vastu ja nii meie koostöö algust saigi. Olen käinud nendega ekskursioonil ja filminud neid uurimas Eestiga seotud paiku Riias ja viinud kooli Tobi, kes rääkis 9ndale klassile EVSist. Põhiliseks kooliga seotud tegevuseks on mul siiski iganeljapäevased fototunnid 8nda klassi lastega. Fotoringis käivad hetkel 5 8nda klassi õpilast ja ilmselt liitub meiega veel üks. Ma kohe nimetan nad ära ka: Hedviga, Elma,Katrina, Līva, ja meie ainuke poiss, Indriķis. Me oleme teinud erinevaid ülesandeid – mustvalged fotod, portreed, reflektori kasutamine, komposisatsioon, linna pildistamine jne jne. Igal nädalal kui nendega kohtun olen ma natuke hirmul, et kas ma soodan neile ka midagi uut õpetada ja põneva tunni garanteerida sest nad on nii andekad, et see on lihtsalt imeline. Meil on plaan, et pärast meie kursust teeme nende fotodest näituse, mille saadame ka Eestisse. Iga kord peale tunni lõppemist olen ma nii rõõmus ja energiat täis, et see on lihtsalt uskumatu. Ma arvan, et miski pole mulle nii inspireerivalt mõjunud kui nemad. Tänu neiule saan ma aru miks inimesed valivad õpetaja elukutse. Muide, me räägime loomulikult omavahel eesti keeles, mis siis et nad on kõik puhtad lätlased! Ja nad on nii rõõmsad ja lõbusad ja heatahlikud minu, rumala läti keele mitte oskaja suhtes, tõlgivad kui vaja ja seletavad lahti mingeid kombeid jne jne. Nad on lihtsalt super!

Peale nende on Eesti kool ise pks tore tore koht! Selle õhkkond on nii armas ja kodune – tegu on väikse, umbes 150 õpilasega kooliga, kus lapsed kannavad kooli sümboolikaga vesti ja igal klassil on oma klassruum, kus nad permanentselt on ja õpivad. Koolimaja ise asub par Daugavas ehk teisel pool Daugavat, kesklinnast eemal. Kui ma kooli ees seisan, tunnen et oleksin justki Nõmmel, ümberrringi on männid ja värske õhk. Jah, koolimaja on vana ja natuke väsinud, aga loodan, et tuleb aeg kui see korda saab jälle. Aaa ja kellel tekkis küsimus, miks siis seal enamus lapsi lätlased on kui tegemist on Eesti kooliga. Eesti keele õpetaja Anne seletas mulle selle lahti nii, et mõni aeg tagasi oli prestiižne panna oma lapsed Eesti kooli, nüüd on aga seal lihtsalt palju lapsi kooli ümbruskonnast, et hea ja lähedal käia. Aga see on ka ju tore! Sest minu meelest see on tõeline ime: 14-15 aastased noored räägivad minuga oma riigis puhast eesti keelt! Meie väikest keelt, mida räägib ainult 1 miljonit inimest maailmas. See ON ime J

Peale selle kõige on eesti keele õpetaja ja direktor ka väga väga toredad inimesed. Iga kord kui seal käin tunnen, et olen oodatud. Saan neilt nõu oma eesti keele tundide kohta, näiteks õppemeetodid ja harjutused jne. Nad jagavad oma kogemusi Läti ja läti keelega ja üleüldse toetavad mind igati. Ja see on ka neil üks tore omadus – nad räägivad minuga eesti keelt! Seda vüimalust siin Lätis palju ette ei tule, et saan omas keeles lobiseda ja arutada. Viimane kord kui koolis käisin olin koos Tobiga, ta oli seal eelpool mainitud põhjusel – rääkis 9ndale klassile EVSist ja oma elust Lätis. Jõudsime varakult ja istusime umbes tunnikese direktori kabinetis ja arutasime eesti keele õpetaja ja direktoriga nii Tobi loengut, minu eesti keele tunde kui ka üleüldist elu-olu ja seda kõike 3s keeles, lõpuks oli mul pea nii sassis, et olin üldsegi keeletu! Tobi ja eesti keele õpetaja rääkisid omavahel saksa keelt, meie, eestlased, omavahel eesti keelt, Tobi, direktor ja mina inglise keelt (ja vahel ütlesime ka midagi saksa keeles).

Ühesõnaga, Riia Eesti Kool on midagi väga põnevat! J

Pangad

Taaskord pole kaua kuulnud-näinud. Muljeid mis vahepeal ladestunud on, on nii palju et ei tea kas kõik enam meelski on, aga ma proovin siiski tähtsamaid hetki jagada. Kõige pealt kõige aktuaalsem: Läti ja pangad. Kui ma ühel päeval Facebookist lugesin korterinaabri postitust (jah, oleme korterinaabrid, kuid suhtleme enamasti Facebookis, selle nähtuse nimi on tänapäeva kiire elutempo...), et oh häda, kust küll raha saada, Krājbanka automaadid streigivad. Mõtlesin, et neil on ilmselt hooldustööd ja mis siis ikka. Järgmisel päeval kohtusin aga Guntaga, kes küsis kas olen juba kuulnud Krājbankaga toimuvast. Mina, rumal, muidugi ei olnud. Ta rääkis, et Leedu pank, Snoras, kellele suurem osa Krājbanka aktsiaid kuulub on omadega suures jamas – omanik, kes on ärimees Venemaalt, võttis lihtsalt suure osa rahast välja ja kõik. Lätlaste Krājbanka pidi olema ajutiselt rahaväljastamise lõpetanud. Mina, Leedut mitte eriti usaldusväärseks riigiks pidav inimene, muigasin ja mõtlesin, et nojaa, võib ju loota Leedu riigile, kes oli lubanud kaaluda Snorasele (ja seega ka Krājbankale) hinge sisse puhumist, aga kindel neile muidugi olla ei saa. Järgmisel hommikul tuli uudis, et Snorast Leedu aitama ei hakka ja seega on ka Krājbanka omadega ühelpool. Inimestele anti võimalus oma raha 50 lati kaupa päevas välja võtta ja sellest päevast peale võis näha hiiglaslikke järjekordi igal hommikul, õhtul ja päeval kõikide Krājbanka automaatide juures. Umbes nädala pärast automaadid enam ei töötanud. Krājbanka kaarte ei võetud kohe segaduse algusest peale kuskil vastu, väljas olid sildid alates bravuurikast „Krājbanka kaarte me LOOMULIKULT vastu ei võta“ kuni viisaka „Vabandame, Krājbanka maksekaarti meie kaupluses ei saa tasumisvahendina kasutada“. Inimestest oli küll kahju! Neist kelle kogu säästud või koguni pere-eelarve Krājbankas nüüd kinni olid. Läti riik õnneks oli kõik hoiused kindlustanud 70 000 lati (umbes pooleteist miljoni krooni) väärtuses., nii et eraisikud (vähemalt keskmise varandusega) saavad oma raha kõik tagasi. Teisiti läheb aga näiteks inimestega kel oli arvel rohkem kui kindlustatud summa. Näiteks Raimond Paulsil oli kuulu järgi seal üle miljoni lati. Ilmselt saabki ta on miljonist ainult 70 000 tagasi.

Käisin nädalavahetusel kiiresti Eestis – väisasin kiiresti kiiresti vanemaid ja hops bussi peale tagasi. Kui pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell 3 öösel Riiga oma tuppa jõudsin mõtlesin, et loen igaks juhuks postkastist kirju, äkki on midagi homse tööpäeva kohta. Seal oli kiri Guntalt, kes küsis kas ma Swedpanga kohta juba kuulsin. Ta ütles, et räägitakse et Swed läheb kohe kohe põhja ja tema ja veel umbes 10000 inimest on praegu sabas seismas ja loodavad raha enne välja võtta kui pank automaadid suleb. See pani mind mõistma kahte asja. Esiteks: Gunta on väga hea sõber! Teiseks: lätlased on nii ära hirmutatud Parexite ja Krājbankade poolt, et iga sosin ja alusetu hirm paneb nad jooksma, et päästa oma raha. Sest kui isegi Gunta läheb, see on juba märk – tema, kes ta on väga mõistlik inimene seisab koos sadade teistega öösel kümme kilomeetrit kodust eemal panga automaadi juures järjekorras mingi kuulujutu pärast... Avasin hommikyul Eesti uudised ja seal oli kirjas, et palju automaadid on juba rahast tühjaks võetud ja Riias, Jūrmalas, Tukumsis jne jne kohtades on paanika täies hoos – välja on võetud ple 24 miljoni lati! Tuletan meelde, et see on tohutu raha, Eesti krooni kurss latiga oli 1Ls=22 eek. Ja see vihastas mind! Neil pole mingit alust arvata, et Swed läheb põhja aga nad võtavad kõik raha välja ja just see kahjustabki panka! Ma mõistan, et neil on hirm ja halvad kogemused, jah, saan sellest aru, aga no milleks selline paanika? Snoras oli Leedu pank mida omas vene ärimees, juba see on suht kindel märk, et ega sealt midagi head poleks tulnud. Swedpank aga on Rootsi pank, mis peale selle on ka palju palju suurem ja usaldusväärsem kui Snoras kunagi olla võis.

Swedpank andis asja politseile üle. Nad soovivad, et inimesed/organid kes nende vastu selle laimu alustasid saaksid karistatud. Mul on omad kahtlused – kas tegu oli konkurendiga või ühe naabri alalise sooviga Lätis segadust külvata ja poliitilist olukorda õõnestada. Aga noh, minu käest ei tule keegi küsima nii kui nii.

Pärast lõunal oli mulgi tarvis automaati kasutada ja raha välja võtta. Kartsin juba kodust lahkudes, et tuleb suurem ootamine ja sõda või on raha hoopistükis automaadist otsas ja pean hakkama mööda linna taga otsima kohta kust saaksi 5 latti välja võtta. Õnneks nii ei läinud. Peale veidikest järjekorras ootamist (aga see oli tavaline järjekord automaadi juurde, mitte 100 pealine mass, kes hullunult kõik raha välja võtab ja selle koju padja alla viib) sain oma raha kätte ja ei mingeid viperusi. Kuigi hommikul ei makstud raha kuulujärgi Swedist välja just nende samade hullunud inimeste pärast. Teel panga automaadi juurest koosolekule tundsin kasvavat viha – kui rumalad võivad olla inimesed, et nad võtavad kõik raha pangast välja sest keegi rääkis neile alusetut kuulu juttu. Ja millest see rumalus tuleb? Hirmust. Lätis juhtub koguaeg idagi sellist millest meil Eestis inimesed enam und ka ei näe. Mulle meenud Parexi ja Krājbankaga meie Maapanga (ja paljude väikeste pankade) saatus 90ndatel. Aga see oli 90ndatel! Tänapäea Eestis sellist hirmu ja paanikat ei tekiks, sest meil ei juhtu selliseid asju lihtsalt. Aga Lätis on pidev kotti saamine igasuguste pankade, instantside ja ka oma valitsuse poolt täiesti tavaline. Meil tuleb mulle meeldi praegu ainult riigi poolt õppemaksu tagastamise lõpetamine, kui näide tänapäeval kodanike kottimisest. Aga Lätis juhtub see igal kuul mingil moel. Uskumatu! See ongi põhjuseks miks inimesed ei armasta oma riiki. Uskuge, meie, eestlased, oleme väga väga patriootlikud ja isamaa ja oma rahvuse armastajad võrreldes lätlastega. Isegi kui meil on inimesi kes süüdistavad riiki oma töökoha kaotuses jne jne, lätis ei usu peaaegu keegi oma riiki.

Käisin mõned päevad tagasi Jugla (Riia piirkond) koolis rääkimas EVSist, oma tööst siin ja Eestist. Publikuks oli 8C klass (ja 4 õpilast 8Ast!). Nad küsisid miks ma Läti valisin. Rääkisin oma armastusest Riia vastu ja Läti vastu üleüldiselt. Nad olid kõik väga imestunud ja mulle tundus, et neil oli hea meel. Hiljem rääkis nende inglise keele õpetaja, kes mind ka kutsunud oli, et see kulus neile lastele kindlasti ära sest neile taotakse nii meedia kui ka ühiskonna poolt pähe, et igal pool on parem kui Lätis. Ma loodan, et nad võivad nüüd natukenegi uhked (ja põhjusega) olla oma imeilusa kodulinna ja isamaa üle. Aga jah, kui sa ei saa oma riigi ja päritolu üle uhkust tunda, siis see viib enesehinnangust midagi justkui kaasa...ja see teebki meie iseloomud lätlastega juba veidi erinevaks. Siit ilmselt tulevdki need „Aga meil on hoopis kiirem internet kui Eestis“ kommentaarid...

Nii palju siis pankadest ja rahvuslikust enesehinnangust. Järgmise korrani!

Long time, no see...

 Cēsis

Kuldīga

Tere jälle! Ei, ma pole veel kadunud asjade seas. Kiire kiire kiire on olnud lihtsalt. Ma ei saa aru kuhu siin aeg kaob. Tõesti, aeg lihtsalt mühiseb mööda. Vaatad kella. On 10.00. Vaatad paari hetke pärast uuesti ja juba on 12.50! Ma ei mõista. Või siis võib-olla mul on teadvusekaotus või black-out lihtsalt. ka võimalik. Niisiis - mis on vahepeal ka juhtunud...
Ma alustasin tööd Eesti kooliga! Sain lastega kokku, kes tahavad fotondust ja loovust fotonduses õppida. Homme on tund nr. 2, loodame, et keegi ka kohale tuleb veel :) Esimeses tunnis oli igal juhul 5 8nda klassi õpilast (sama vanad siis nagu mu vend, see on eriti tore, sest ma suudan suhestuda nendega enamvähem). tüdrukut ja 1 poiss. Nad on kõik puhta lätlased aga räägivad ilusti eesti keelt. Ma olin nii imestunud ja üllatunud ja rõõmus! See on ju täiesti väike ime, nemad kõik on väiksed imed - lapsed ühes teises riigis räägivad meie keelt :) Ja mitte lapsed kellel midagi Eestiga pistmist oleks. Lihtsalt tavalised lapsed. Nii vahva! Ühesõnaga, mu suurim väljakutse on nüüd neile huvitavaid tunde pakkuda. Kõik ideed on muidugi tere tulnud :)
Teise asjana võtan ette eesti keele tundide andmise, see peaks algama novembri lõpust või detsembri algusest. Nagu ma kuulsin on päris mitmed üliõpilased võtnud sihiks Eestisse Erasmustama (päris kena sõna, mis?) minna uuest aastast, nii, et huvitatuid täitsa on. Vaatame kui asjalik õpetaja ma suudan olla. Tobi muidugi annab saksa keelt ja on pm sama haridusega nagu mina (nii et mitte filoloog) aga samas ta on ka orienteeritud grammatikale, mina see vastu ei jaga sellest midagi. No vaatame! :)
Nii, kui võtta järjekord "tööl, kodus, puhkehetkel" siis peaks järgmine olema kodu. Kahjuks/õnneks kodus olen ma veetnud viimaste nädalate jooksul ainult üksikuid tunde nii et selle osa jätaks vahele.
Puhkehetkel siis! Käisime eelmisel nädalavahetusel Cesises (Võnnus) ja Kuldigas. Cesises ma enne käinud polnud ja mul polnud sellest ka migit ettekujutust, ainuke asi mida teadsin oli see et selle nimi meie keeli on Võnnu. See on lihtsalt imeline linn! Pole ime, et see Eesti oma pole, kuigi nime järgi võiks arvata et me seda soovime. See on lihtsalt nii teistmoodi võtteldes meie linnadega, et see ei sobikski. See on nagu enamus Läti linnakesi imeilus ja kuidagi...keskaegne ja soe. See on selline koht kus tahaks pensionipõlves elada, hubane ja armsate poekeste ja kohvikutega. Ok, jutt läheb imalaks. Saite aru küll - Külastage Cesist! See on käsk!
Teine koht kus ma käisin oli Kuldiga. Seal olin ma kevadel juba olnud ja taaskord ei pidanud ma pettunma. See on sama armas nagu Cesis + seal on Euroopa kõige laiem kosk. See on küll madal, umbes 2m, aga selle eest ilmatu pikk. Jällegi - minge vaatama! :) Siin kohal, tervitused Guntale, kes mind igale poole veab!
Rääkides Guntast! Ma sain väga tähtsa õppetunni reedel: kellegi peale ei saa kindel olla peale oma wife´i.(kahju et eesti keeles naissoost abikaasa kohta sõna pole). Sõpru võib palju olla aga jalkat tuleb sinuga vaatama ikka ainult Gunta. Thats my girl! :)
Ja siis! K'isime muidugi Lācplesise päeva t'histamisel Riia lossi juures. See oli niiiii ilus üritus! Esiteks, lätlastel on selline traditsioon, et mälestamaks Riia linna kaitsjaid, kes hukkusid lahinguis sakslaste vastu 1919, panevad nad lossi müüsi sisse ja kõrvale 11. novembril küünlaid. Seda kutsutaksegi siis "Küünalde seinaks". See oli tõesti tõesti võimas vaatepilt, kahju et mu kaamera ei suutnud seda normaalselt jäädvustada. Seal oli niiii palju inimesi ja õhus oli tunda, et see on eriline päev. Teiseks, lossi hoov, mis tavaliselt on suletud (sest President elab seal) oli sel õhtul avatud ja seal oli kontsert. Ja pooled laulud olid liivi keeles! Kas keegi on käinud liivi laulude kontserdil enne? Kas sellist asja üldse leidub? Igal juhul mul võttis küll silma märjaks, sest ma sain 75% nende sõnadest ja lauludest aru ja need olid nii armsad. Koor muide kandis rinnas nii Läti kui ka Liivi lippu.Väga väga armas! See oli siis selle pärast, et ka liivlased võitlesid lätlaste kõrval Läti vabaduse eest.    Ja muidugi käisime ka veel muuseumis! See on ainuke päev aastas kus näidatakse erilist ordenit, mis Läti andis vabadussõjas osalenutele esimese Läti ajal. Muide, meie kindral Johann Laidoner oli ka selle kavaler :) Ühesõnaga, ma tundisin ennast väga väga Läti patrioodina. Ja Liivi patrioodina muidugi ka, sellena tunnen end alati niikuinii :) Ühesõnaga, taaskord Gunta rokib sest temata poleks ma selles üritusest midagi teadnud.
Nii, siis veel natuke Lätist ja Riiast. Ma ei saa aru kes planeerib Riia ühistranspordi asju! Tõesti! Liinid ei ole absull loogilised, nad ei ole mugavad, nad ei ole kiired ja taga tipuks on piletisüsteem täiesti lollakas! Andke andeks aga Tallinna ühistransport on 101 korda parem ja normaalsem kui Riia oma. Esiteks - kui sa ostad kuupileti siis sa ei osta seda mitte kõigile bussidele/trammidele/trollidele nagu TLNis vaid ainult ühele liinile. ja see maksab sama palju kui TLNis kõikide liinide kasutamine. Aaa ja muidugi kui sa ostad TLNis kuupileti siis sa võid sõita ka nädalavahetusel. Riias ei saa nädalavahetusel kuupiletiga sõida. Ainult juhul kui sa spets pileti teed millega ka nädalavahetusel sõita saad, aga sel on juba kirves hind. Ja siis veel see "tore" süsteem mis paljudes teisteski kohtades toimib - kui bussi sisened pead oma kuukaardi asetama andurile, mis teeb PIIKS ja alles siis su kuukaart kehtib selleks sõiduks. APPI! mõttetult keeruline süsteem. Ja ma pean siiski ära mainima et jah, on võimalik osta kuukaart kõikidele liinidele ja kõikideks päevadeks aga sel juhul on odavam juba osta endale hummer ja kaks korda päevas seda tankida, sest sellisel juhul on pileti hinnaks üle 50 lati ehk siis üle 1000 krooni! debiilsus kuubis. Ja ma ütlen, kui need liinid siis kuidagi normaalselt sõidaks - EI SÕIDA! Ma elan pm kesklinnas aga igale poole pean ikka jala minema sest ühtegi asja ei lähe kuskile mu juurest otse! Ja Riia kesklinn on tunduvalt suurem kui Tallinna oma, nii et kogu päev kulubki jalutamisele (jooksmisele kui aus olla) ja siis ma olen higine ja tige! Kamp ahve planeerib Riia transporti, seda ma teile ütlen!
Aga - Mäletate ma kuskil eelmistes postitustes mainisin, et lätlased kõnnivad koguaeg jala? No nii, ma arvan et selle pärast kõnnivadki, et ühistransport imeb lurinal! Ja nüüd, peale1,5 kuud intensiivset kõndimist olen ma ise ka harjunud iga päev umbes 8 km (vahest rohkem, vahest vähem) maha kõndima ilma silmagi pilgutamata.
Aaaaaa ja siis veel selline muutus minus - ma olen hakanud ka seelikuid kandma nagu läti tüdrukud! Uskumatu, eksole! eriti veel novembri kuus. Vat kus lugu.
Tavaiks, selleks korraks siis kõik! :)

Kurb on

No nii! Täna tuleb postitus sellest kuidas ma esimest korda siin veedetud aja jooksul kurb olen. Ja ma olen kurb sest mul on lätlastest ja endast natuke kahju. Selle 3 nädala jooksul mis ma siin olen olnud olen kohanud päris paljude uute inimestega ja enamus neist on loomulikult lätlased olnud. ja päris mitmel korral on nad lambist mulle teatanud, et tegelikult üldsegi Lätil on kiirem internet kui Eestis ja kiireim üldse terves Euroopas jne jne. Esimesel korral kerkis see üles juba enne mu EVSi algust, siis kui Tobi siia tuli ja me talle saabumispeo korraldasime. Siis mainis selle ära mu mentor, et üldsegi Lätil on kiirem internet jne. No miks ka mitte. panin kõrva taha. Palju õnne, see on tore ju. Ja nüüd viimati ütles mu läti keele õpetaja seda nagu muuseas jutu sees ja kiitis tükk aega takka sellele. Ja nad on muidu mõlemad minuga alati väga toredad, ma ei kaeba nende peale siin ;) Aga toon mis nad siis kasutavad kui nad hakkavad rääkima, et ou ou ou meie internet on kiirem kui teie internet on.... selline õigustav ja ennast kergitav. Neil oleks nagu kompleks (mitte neil kahel inimesel, tervel rahval), et me peame Eestiga võrdseks saama vms.  Päriselt. Ja seda kuulda on kuidagi kummaline, sest ma ei tea kedagi kes mõtleks et Läti on kuidagi alam meiega võrreldes. Ja mis siis et neil on majanduslikult raskem kui meil, aga meil on KA päris halb seis, nii et ma ei usu et keegi vaataks neile tõsiselt ülevalt alla.
Ja siis veel... Tavaliselt kui inimesed (igasugustest rahvustest, mitte ainult lätlased) kuulevad et ma olen eestlane ja teen oma EVSi Lätis, siis nad loomulikult on üllatunud ja küsivad et miks jne jne. Ja tagasiside on enamalt jaolt väga positiivne ja nad nõustuvad et me ei tea teineteisest piisavalt. Aga - on ka inimesi, lätlasi siis, kes kuuldes et ma olen eestlane muutuvad kuidagi...vaenulikuks. Ja see teeb mu kurvaks küll! Nad võtavad kaitsepositsiooni sisse ja ignoreerivad mind seltskonnas või siis kui midagi ütlevad siis ütlevad seda ülimalt üleolevalt. Ma ei tea kas nad on mõne eestlasega kunagi kohtunud ja halva kogemuse saanud või lihtsalt ei salli mind kui isiksust, aga siiski, paistab et asi on lihtsalt selles et ma olen eestlane. Üks umbes 25 aastane neiu/naine konkreetselt ignoreeris mind!!! ruumis oli 4 inimest - Tobi, tema, pks tore läti tüdruk ja mina. Ja ta reaalselt tegi näo nagu mind poleks ruumis. ma ei oska seda kirja panna, aga see oli uskumatu kuidas ta MEELEGA vaatas läbi must. Ja see tore läti tüdruk ütles talle, et Dina on ka vabatahtlik nagu Tobi jne, et sa võid temaga ka rääkida EVSi teemal ja ta tegi kõverat nägu ja ütles "ma tean". Ja ma tean et see ignomine tuli peale seda kui ta sai teada et ma olen Eestist. Nagu ma ütlesin, ma ei suuda kirja teel edasi anda seda tunnet miks ma tean, et see negatiivne suhtumine tuli sellest, et ma olen eestlane, aga see oli nii. Sel nädalavahetusel oli sama lugu, oli üks tüdruk, kes kõikide vabatahtlikega suhtles eriti agaralt ja oli selline hull organiseerija. Ja siis ta kuulis, et ma olen eestlane ja arvake kuidas ta rääkis minuga kui üldse rääkis (no suht ignomine oli terve õhtu) - üleolevalt! ja teistega ta oli eriti nunnutav ja niuniu. Ja siis tuli veel kommentaar päris õhtu lõpus, et "ahjaaa, sa oled see eestlane, ma kuulsin küll jah et mingi eestlane siin on, eriti imelik" ja seeoli nii negatiivses võtmes kui vähegi sai olla. ühesõnaga. Nende juhtumite pärast on mul kurb meel. Sest miks nad peavad ennast nii halvasti tundma? Kompleks pole ju midagi rõõmustavat. Ja mul on neist kahju ja endast ka, kui mind ainult selle pärast ei sallita et mu riik on endast jätnud rikkama või e-riigima mulje...
Muide, lugesin netist ka ühte artiklit kus oli kirjutatud lätlaste ja eestlaste ja nende läbi saamise kohta. Seal oli üks kummaline asi kirjas - lätlased arvavad, et Eesti suhtub Lätisse üleolevalt sest pakkus Lätile laenu kui nad kriisi sattusid. Ma ei saa aru kus see üleolevus on? Me tahtsime sõpra aidata. Ja minu meelest see on väga armas, et mitte mingi UK või Holland ei pakkunud seda, vaid oma naabrid, oma vennad, paljuski mõttes.
Gunta muide lohutab mind siin koguaeg ja ütles, et tema rahva hulgas on palju lolle (nagu ka mu enda rahva) ja  ta vihkab neid natuke :D Ja seda ka, et ta ei näe seda aega koitmas kus Lätist saaks normaalne maa ja iniemsed oleksid normaalselt mõtlevad. Mina nii kriitiline poleks, mu meelest siin pon palju imelist ja inimesed on ka armsad. aga tõesti, on neid inimesi kes oma suhtumisega mu lihtsalt kurvaks teevad. No milleks selline kompleks ja võrdlus ja .... sitt! Vat, ma ütleks isegi sitt! No milleks see?
Ma ei tea, tõesti on kurb :(

Endiselt umbkeelne

Vabatahtlikud ja mentorid treeningult

Niisiis, siin ma olen taas. Mis vahepeal juhtunud on? No, me oleme Tobiga paar stereotüüpi loonud lätlaste kohta:

1. Lätlased kõnnivad igale poole ja igal ajal. Vahet pole kas on vaja kõndida kilomeeter või 10...nad kõnnivad! Mis see ühistransport veel on? Kas öösel või päeval, linnas või maal, külm või soe ilm - sa näed lätlast kõndimas. Sellest ka ilmselt järgmine stereotüüp....
2. Lätlased jäävad 99% tõenäosusega hiljaks. Kui sul on kohtumine mõne lätlasega kell 10.00 võid kindel olla, et ta ilmub kohale kell 10.25. Ok, heal juhul 10.15, aga see on vaid heal juhul. Meil on kujunenud välja väljend "Läti aeg" ehk siis 15 mintsa hiljem kui kokku lepitud aeg.
3. Olen kohanud ainult ühte lätlast, kes mõistab veits perversseid nalju (mille olemasolu eest Tobi hoolitseb :D). Ülejäänud hakkavad kiljuma ja nohisema. Väga sünnis rahvas ühesõnaga. Ei teagi kas see on hea või halb. Igal juhul mõned naljad tuleb endale hoida....või siis meil Tobiga omavahel jagada. Kahju muidugi.
4. Läti tüdrukud kannavad peaaegu alati seelikuid! Ma ei tea kuidas neil külm pole.

Nii palju siis stereotüüpidest! Nüüd siis tähele panekute juurde mida ma eestlasena olen teinud:

1. Läti keel on väga raske!!! Kui ma algul olin optimistlik ja mõtlesin oh, meil on sarnased sõnad (mõned siis) ja sarnane hääldus, siis nüüd ma näen et asi on sellest kaugel. ma hääldan asju nagu logopeedi abi vajav laps! Seda muidugi juhul kui ma neid üldse hääldada suudan! Ja ma ei kuule millal on sõna ees D ja millal T, ma ei saa aru nende vahest! no ja L-ist ma üldse ei hakka rääkima - see on täiesti võimatu! saarlastele on kindlasti kerge. Soomlastele ka. Selline eesti keele L-i rüvetamine on see. Ühesõnaga olen ma suht meeleheitel :D aaaa ja loomulikult sood! igal sõnal on sugu, trilallaa ja trullallaaa. Jah, ma tean, saksa ja vene keeles on ka, aga siiski. Jubedus kuubis. Ja kui on kirjutatud O ei hääldata O, hääldatakse UO. ja seda osade sõnade puhul, teiste mitte!!! jne jne jne.APPI. Ja kõik kes mind on kuulnud läti keelt praktiseerimas jooksevad veritsevate kõrvadega minema. Päris piinlik.
2. Endiselt ei saa pooltes söögikohtades kaardiga maksta. See on suht frustreeriv sest Eestis ma sularaha ei kasutagi ju...
3. Postkontorid näevad välja suht koledad aga selle eest on postiteenus jube odav, saatsin täna päris paksu kirja Hispaaniasse ja paki Ameerikasse ja hind oli umbes 3 korda odavam kui Eestist saates. 
4. Ja nüüd kõige shokeerivam asi, mis on ubes sama häiriv kui kaardiga mitte maksta saamine. Kui sa just uhkes restos pole, siis tellides näiteks kanašnitsli saadki lihtsalt kanašnitsli - ei kartulit, ei salatit, ei leiba...mitte midagi. Lihtsalt kanašnitsel vahib taldrikult vastu. Müstika. Ma sain sellise toreda asja kooli sööklast ja mõtlesin okei, kooli söökla, vb on mingi kummaline tudengitele suunatud süsteem. Kurtsin muret Guntale ja tema ütles et see on normaalne ju ja ei mõistnud mis mind täpselt häirib. Noh, näiteks häirib mind ei ma sain ainult šnitsli mitte prae! Nojah... 
5. Lätis on päris palju sega perekondi, läti-vene peresid siis. Palju rohkem kui Eestis kindlasti. Üllatav.
6. Riia keskküte ei hakka ka majades enne tööle kui inimesed kõik juba kopsupõletikus on - Tobi ongi juba haige ja sajatab, et mis kommunismi mentaliteet see olgu, inimestest ei hooli keegi jne. Nunnu :D

No vat. Ja mis ma teinud olen vahepeal? No põhiline sündmus oli reede hommikust esmaspäeva õhtuni kestev on-arrival treening, mis siis oli korraldatud kõikidele vabatahtlikele, kes alles Lätti oma teenistust tegema on saabunud. Seal olid koos siis vabatahtlikud ja nende mentorid. Riikidest olid esindatud Saksamaa (suure koosseisuga, 5 inimest), Austria, Ukraina, Gruusia/Georgia (kuidas aga eelistate), Itaalia, Hispaania, Tsehhi Vabariik ja loomulikult Eesti ehk siis mina. Panime paika oma prioriteedid oma teenistuse ajaks ja saime infot õiguste ja kohustuste jne jne kohta. Aga mis minu meelest kõige tähtsam - saime kontakti toredate inimestega üle Läti, kes meid alati külla ootavad ja kellega koos on kindlasti väga tore ja huvitav aega veeta :)

Aaa ja minu isiklik rõõm ja üllatus seisnes selles, et olin umbes 99% kindel, et ma ei suuda saksa keelt ei rääkida ega mõista enam, aga siiski, tuli nagu ludinal. Ja vene keelega sama moodi - ma sain kõigest aru mis räägiti (kui rääkijad olid mitte-venelased, venelaste vene keelest ma väga aru ei saanud, oleme ausad. Grusiinide, ukrainlanna ja saksa poisist sain kenasti aru) ja mõned laused rääkisin ka. Seda on ikka väga palju minu käest tahetud :) Jejejeee. Niisiis, kui ma läti keele poole pealt olen lollim kui loll, siis teised keeled on üllatavalt hästi suus! Mingigi lohutus, eksole! :)
ja mis ma veel õppisin sealt: Gruusia rokib! Mul on uus reisisiht nüüd millest ma unistan - Gruusia! Üks Gruusia poistest rääkis oma maast sellises maagilises võtmes, et mulle jäi mulje et see ongi SEE maa. Et kui sa seal käinud pole, pole sa tegelikult mitte midagi elus näinud. Ta kirjeldus kõigest alates toidust lõpetades looduseni oli nii siiras ja ülivõrdes, et selle maa pean ma üle vaatama!
Ja siis veel muidugi suurepärane näide mu geniaalsusest! Eile, kui hakkasin tööle minema, vajutasin korteri alarmi mahavõtmisel mingit nuppu valesti ja loomulikult hakkas alarm niii kõvasti undama, et pisarad tahtsid silmast välja tulla. Ja ma ei saanud seda maha. No mitte kuidagi! helistasin igale poole (omanikele, korterinaabrile) - keegi vastu ei võtnud. Alarm muudkui lõugas, tõesti ma ei kujuta ette millega seda helitugevust võrrelda. Umbes 10 mintsa pärast hakkas keegi luku kallal krõbistama. Tuli juhuslikult Kristiine (korterikaaslane) vanaema! Ja võttis peale pikka sajatamist minu suunas alarmi maha. Ja siis muutus nunnuks kohe! No VÄGA piinlik. Ma ei oska muud kosta. Õnneks mind korterit välja ei aetud. aga ma arvan maja rahvas oli küll närvis... aga mis mul sest :)

Tavaiks, olge tugevad :)

Umbkeelne mina

No nii, esimene pühapäev Riias siis. Es ir Riigaa. Vuhuhuuu, vaadake mis ma oskan öelda. Aga see on ka kõik enamvähem. Aitäh ja palun ka, ega rohkem pole midagi tarka. Ja see saab vaikselt probleemiks juba. Ma arvan et mul on midagi kultuurishoki taolist, ainult et keeleline shokk. Nimelt ma ei taha enam näiteks poodi minna, saate aru ,maximasse ei taha jalga tõsta, sest ma ei oska läti keelt. Täiesti ebavõrdse inimese tunne on, sest ma ei oska midagi öelda ja ega aru ka suurt ei saa, kui siis üksikutest sõnadest. No täpselt selline ida-virumaa tsiki tunne on, kes esiteks saab suurde linna elama ja teiseks ei oska kohalikku keelt ka. Inglise keeles tegelikult võiks ka ju kui nii mõelda....aga ma ei taha. Siis ma oleks nagu turist. Aga ma pole ju, Riia on mu kodu nüüd. Vene keeles...olen mõelnud midagi öelda, aga esiteks ma ei julge, teiseks ma ei oska nii hästi vene keelt (alati jääb mõni sõna puudu), kolmandaks - miks ma peaks vene keeles rääkima Lätis kui mulle endale ei meeldi, kui minuga Eestis vene keeles räägitakse? Ja nii ongi, et kui ma poodi lähen siis ütlen paldies ja ludzu ja vahepeal nee, kui keegi küsib kas ma püsiklient olen ja muidu sittagi aru ei saa. Kurb lihtsalt kurb. Ja seda enam ei mõista ma inimesi, kes elevad kas meil Eestis, Lätis või kas või Ameerikas ja nad ei räägi kohalikku keelt. Kas neil halb ja häbi pole? Mina tunnen küll, et enne ma pole teistega võrdne kui aru ei saa ja vastata/küsida ei oska.  Ja see on normaalne. Niisiis on umbes 100 raamatut vaja läbi töötada ja usinalt arendada julgust neid väheseid sõnu, mida ma läti keeles tean, kasutada. Soovige mulle edu :) Ja peale selle, juba esimeses läti keele tunnis avastasin asju eesti keele kohta - kui eriline see on. Ma ei oskagi midagi konkreetset välja tuua, tavaline sugude ja tuleviku värk, artiklite puudumine, 14 käänet jne. aga see kõik on hoopis teises võtmes kui sa näed, et näiteks läti ja saksa keelel on tohutult sarnasusi just grammatikas ja meie, kes me oleme harjunud mõtlema, et meil on saksa keelega sarnasusi....meil neid väga pole.
Teine asi - Riia tekitab minus tunde, et ma olen Võrumaa metsade vahelt esimest korda linna lastud. Tänavad on tõelised suurlinna tänavad, majad on nii uhked et ma olen ikka veel püsivas imestuses, foori taga seisab korraga väga palju inimesi ja seda mitte ainult Hobujaama taolises kohas. Igal pool on sildid ja firmad ja kohvikud... ja ma olen nii õnnelik, et ma saan siin olla :) Rääkisin ühel õhtul Guntale, et mul on nagu liblikad kõhus, see tuleb Riiast :) Meil on suur armastus.
Tööst ka natuke - homme on mul esimene kontoris töötamise päev. Tegin sellega tutvust ka juba ja kõik tundub väga 5, kuigi talvel pidi nagu külmkapp olema. Aga selleks puhuks, ütles Anna,võime kolida ka kohvikusse või kodus tööd teha, mis on iseenesest cool :) Aga kontoris on meil "kööginurk" koos 1000 erineva teega, nii et mida mu hing veel tahta võib. Ühesõnaga, homme alustan päeva kontoris:  Hakkan/hakkame plaanima kooli külastusi, põnevaid viise kuidas Eestit tutvustada, mõtlema kas siis ikkagi anda eesti keele tunde ja plaanima mida fotoringis õpetada ja kuidas seda teha täpsemalt. Ja loomulikult mu Baltikumi noortevahetuse projekt, peaks sellega töötama hakkama. Niisiis - kõik võimalused on olemas teha kõike seda mis mulle meeldib - rääkida Eestist kuni kõik on tüdinenud, kirjutada projekt, teha foto värke ja õppida läti keelt :) Kui ma seda ära ei kasuta siis ma olen tõeline ahv - mul pole muud öelda lihtsalt.

Esimesed päevad Riias

Niisiis! Siin ma siis nüüd olen. Saabumine oli ise juba päris huvitav. Endale üllatuseks ei tõmmanud silmad üldse märjaks kui bussile astusin ja Kristi ja Margus minust maha jäid, aga seda võib-olla ainult põhjusel, et kuu pärast on koju tagasi asja. Sõit oli iseenesest ka põnev - piiri passikontroll, mille käigus selgus et peaaegu kõigil reisijatel puudus EL-i kodakondsus ja osadel olid ka vananenud viisad. Piirivalvur läks rämedalt närvi - kahju! Ja üks tore härrasmees sõi sibulat ja suitsuvorsti mul selja taga ja ega ta muidu ka nagu lilleke ei lõhnanud. Kahju, taaskord. Igal juhul, jõudsin mina Riiga kui järsku kammis ikka väga ära, hea et hing kinni ei jäänud. Aga silma võttis seekord küll märjaks. Ei teagi mis see nüüd oli. Shokk? Rõõm? No igal juhul, maha ma sain bussist ja oma 3 hiiglaslikku ja rakset kotti sain ka kätte. Tobi, Anna, Eduards, Maija ja Maruta olid mul vastas ja võtsid mu ilusti vastu, läksime pubisse kus oli "Tere Dina pidu" kuhu "Maja" rahvas oli oodatud, mina kutsusin loomulikult Gunta ja Tobi oli kutsunud teised vabatahtlikud, kes Riias EVSil on. Ilmus kohale aga ainult üks Hispaania tüüp. Ma muidugi lootsin, et ta on Katalooniast, Baskimaalt või Galiitsiast, aga kus sa sellega, Madrid. Mul on tunne, et me ei hakka temaga just armastus olema, tundus et me pole üksteise tüüpi inimesed. aga mine sa tea, äkki oli esimene mulje petlik ja olemegi suured sõbrad kunagi. Gunta, muide,tõi mulle roosi :) Niiiii armas :) Igal juhul, Tobi ja Gunta saatsid mu kell 22 koju, mu meeskond nagu nad on, tassisid suured kompsud 5ndale korrusele ja tegid sääred. Ja siis algas tutvumine korteriga.
Mu korteri omanikud on eriti armsad inimesed! Gunnars tegi mulle ekskursiooni igal pool ja õpetas ülikeerulist lukkude süsteemi ja Silva oli mulle lisa tekke otsinud, sest enne keskkütte sisse lülitamist on siin veits jahe. Ühesõnaga - mul on nendega (ja korteriga!) kõvasti vedanud. Siinkohal peab siis Annat tänama, kes selle koha leidis :) Ja üldse kõiki asju korraldab ja koordineerib.
Eile käisime Tobiga "linnamängul" ehk siis meil anti kilekoti täis ümbrikke, kus olid ülesanded mida teatud linnaosades täita tuli, me oleme peale seda ilmselt mõlemad 2cm lühemad, sest me tõesti kõndisime NIIII palju! Aga mäng ise oli väga cool ja me leidsime kohviku/kondiitriäri kus saab 2 lati eest suuure pitsa lõigu ja ülihead makra salatit.
Õhtul aga käisime neljakesi - Gunta, Peteris, Tobi ja mina mere ääres siidrit joomas ja pärast seda paaris nimega Naba (kolm korda võite arvata mis see läti keeles tähendab - jep, see tähendab "naba" :) ) ja rääkisime toredaid nalju teemal teine maailmasõda :) Peteris õpetas meile toredaid läti keelseid sõnu, mida kindlasti igapäevaelus vaja läheb (tegelikult me terve järgmise päeva kasutasime seda nii, et läheb küll).Õhtu lõppes kuskil erilises kohas. See pidi nii Guntal kui Peterisel mõlemal lemmik koht Riias olema. Mulje jäi, et see on umbes nagu Linnahalli juures, umbes et vahid merd ja sadama tulesid ja jood mingit õltsi. No mitte, et mul au oleks olnud kunagi linnahalli juures õltsi juua aga noh... :)
Tänane päev aga kulus kuidagi mõttetult. Me olime Tobiga mõlemad vabad, sest laupäeval on "Maja" üritus ja sõidame Siguldasse. Niisiis, otsustasime Tobile talvejope otsida. Tema aga on fäänsi mees ja nii me ei leidnudki. Aga ta kiitus Montoni ja Mosaic´i poed heaks :) Eesti on tore. Aaaa ma sain roosa mütsi ka endale  see on tähtis fakt! Lõuna ajal saime Guntaga kokku ja sõime India restoranis, kus ta aeg-ajalt ikka käinud on. Ma olen sellest nii palju kuulnud ja nüüd nägin lõpuks ära. Ja toit oli tõesti hea.
Ja siis! Kell 7 oli meil läti keele tund! Ma ei saanud küll midagi aru suurt, aga NIIII tore oli! Ja meie õpetaja, Kristiine, oli ka eriti tore ja vahva inimene. Peale tunni lõppu näitasime Tobile youtubeist "Ärgake Baltimaad" laulu videot ja rääkisime teemadel läti keelsed roppused ja meie armastus üksteise emakeelte vastu. ja kuigi ta ei tea kas tal on aega meid edasi õpetada, siis ma loodan ta siiski leiab need hetked, ta on nii tore lihtsalt, üleüldiselt ja õpetajana ka.
Niisiis kokkuvõte mu 2,5 esimesest päevast siin. ja nüüd asjad mida ma (ja Tobi) olen täheldanud:

• Kui meile, eestkastele, meeldib mõelda/öelda, et me oleme külmad siis ilmselgelt ei suhtle me piisavalt oma lõunanaabritega sest nemad on tõesti "külmad nagu keldri seinad talvel" kui Guntat tsiteerida. Eestlased on, ma ütleks lausa, kuumad ja temperamentsed nende kõrval. Ja natuke kurjemad ka kui eestlased, ma ei teagi miks. Eranditega muidugi. Aga üldiselt on siiski nagu meiega - kui koore alla saad siis on kõik juba hästi :)
• Raamatupoes on eesti-läti sõnaraamatuid müüa!!! Ma ei mõista kuidas neid meil pole? 
• Riia on veel ilusam kui ma seda enne olen märganud!

Kokkuvõttes, ma olen niiiii rahul ja õnnelik :) Vaatame, mis siis saab kui ma päriselt tööle hakkan järgmisest nädalast. Kui ma hakkama ei saa siis vist enam nii õnnelik pole aga noh, see on juba minu teha :) Vat, sellised lood siis :) Jälle lugemiseni!