Ignorants möllab mõlemal pool piiri...

Otsisin blogisid eestlastelt, kes elavad/on elanud Lätis ja esimene, mis ma pika uurimise peale leidsin, oli blogi kelleltki, kes oli teinud oma praktika Lätis ja mitte just lühikest aega, see ei mingit turistindust, et olen paar päeva või nädala, ikka pikemat aega. See inimene oli elanud Lätis ja kohtunud lätlastega, käinud nendega koos välja, õppinud koos, teinud tööd koos… ühesõnaga ta oli tõesti LÄTIS, mitte mingis rahvusvahelises seltskonnas nagu vahest mõne ERASMUSE õpilasega juhtub. Tema blogis, isegi peale mõnda aega Lätis elamist (arvan, et ta viibis Lätis kuu), oli pealkirjaks ikka veel “viimanes nädals”. Ja millegi pärast kui ma seda nägin, sain veidi kurjaks. Ja kurb oli ka.  Enda pärast oli ka häbi sest minu blogi, mille ma lõin enne Riiga kolimist, kannab ju ka nime” Kuus Varvast”.  Ja nüüd, peale aastat Riias elamist on mul selle nime pärast piinlik.. See näitab täpselt millised inimesed meie, eestlased oleme suurel määral. Ilmselt sama käib lätlaste kohta, kes käivad Tallinnas või Tartus, aga selle asemel, et märgata Tallinna imeilusat vanalinna või Tartus nautida AHHAA keskust ja kui tore seal on, teevad nad nalju selle kohta kui  aeglased eestlased on ja kui koledasti nad vene keelt räägivad. Sama nagu eestlastega, kes ei võta silmadelt klappe eest ja ei huvitu absoluutselt sellest, mis Läti tegelikult on ja mis siin toimub. Isegi kui see inimene elas Lätis siis ikka veel nägi ta Lätit kui  miskit kummalist maad, kus kõigil inimestel on kuus varvast ja kõikidel sõnadel on S lõpus. See oli tema jaoks tore ja vaimukas. Ja ega ma polegi pahane just selle inimese peale, sest ma arvan, et enne kui ma Lätti kolisin, olin ise samasugune. Selline on meie arvamus ja tihti ka kogu teadmine Lätist. Ma olen tihti küsinud lätlastelt, et mis on 3 fakti, mida te Eesti kohta teate. Vastuseks on tavaliselt „eeee....teil on Euro?“. See on kõik. Mõni ütleb, et Tallinn on ilus. Mõni ütleb, et ta ei tea midagi. Mõni ütleb, et me oleme aeglased ja kui ma mainin, et see on müüt, aga mina küsin faktide kohta siis öeldakse „Mul on Eestist suhteliselt ükskõik!“. Ja sama on meil Eestis. Kedagi ei huvita Läti ja inimesed saavad veidi kurjakski kui ma nüüd, osates teatud tasemel läti keelt, et ega ikka ei ole küll nii, et kõikidel sõnadel on S lõpus ja hakkan seletama, et  teate, läti keeles on mees- ja naissoost sõnad ja keel ei funktsioneeri ilma nende lõppudeta jne. Sellise jutu peale saan ma tavaliselt eestlastelt pettunud nägude tagant „Oh, keda see läti keel huvitab, kole keel on, noh ütle kohe välja“.  Ma ütlen hoopis midagi muud välja: selline suhtumine on LOLL! Kuidas inimesed on nii ignorantsed nii siin kui seal pool piiri, vot seda ma ei tea. Fakt on, et selle üle uhke olla, et sind ei huvita mitte midagi oma naabri kohta teada saada on tobe. See, muide, kehtib ka eestlaste teadmistele Soome kohta. Noh, mitte muidugi nende eestlaste, kes seal elavad, aga siiski väga paljude, kes seal töötavad, aga elavad mõtetes Eestis. Inimestelt tulevad sama nõmedad laused Soome kohtanagu Läti kohtagi. Stereotüübid nagu 1. Soomlased on paksud ja purjus. 2. Soomes oli vanasti mark, nüüd on euro. 3. Soomes on suured palgad. Püha taevas. Need on teadmised  rahva kohta, kes peaks olema meile lähim nii keele kui päritolu poolest. Lätlastega sama - nad on rahvas meie kõrval, meie kultuurid ja traditsioonid on sarnasemad kui kellegi teisega. Inimesed, lõpetage enda häbistamine ja harimatu massiga kaasa minek ja harige end veidi meie naabrite osas! See, mis te avastate on põnev! Mida rohkem uurida (ja siin kohal ei mõtle ma mitte doktoritöö väärilist tööd vaid võib-olla Wikipedia avamist) seda rohkem põnevat leiate. Ka meie ajakirjanduses pidev enda Lätiga võrdlemine on petlik. Ärge uskuge, et Eesti on parem kui Läti. Eestit ja Lätit ei saa võrrelda väga paljudes aspektides, sest meie poliitiline olukord, mitmed süsteemid ja meelelaad on lihtsalt väga erinevad. Selleks, et seda meelelaadi avastada, peab muidugi juba „sotsiaalset uurimust“ tegema ja mõne lätlase endaga rääkima. See aga nõuab kõvasti pealehakkamist sest ega neid lätlasigi just palju maailmas pole, aga mõne siiski vast leiab. Mis kõige parem,  kui te olete ennast natuke harinud ja uurinud välja, miks paljudel läti keelsetel sõnadel on S lõpus, siis järsku jääb ka mõni sõna iseenesest külge ja oskategi läti keeles „Tere!“ öelda. Ka „Sotsioloogilisest uurimusest“ ehk kõnelusest lätlasega võite võita palju – saate võib-olla endale suurepärase sõbra! Äkki kutsub ta teid isegi Lätti, kus saate näha ilusat Lätit ja avastada seda veelgi enam kui enne Wikipedia vahendusel. Lätlased aga, kes teid Lätis kohtavad, vaatavad, et oi kui tore eestlane, võib-olla ta polegi nii aeglane ja võib-olla polegi vahet millise aktsendiga keegi vene keelt räägib. Vene keel muide pole kohustuslik keel suhtlemiseks, lätlased oskavad inglise keelt sama hästi kui eestlased, tihti oskavad nad ka väga hästi saksa keelt. Siis te võite arutada juba kõrgema taseme teemadel nagu emapalk, haigekassa, vähemusrahvuste olukord jne.

Kullakallid eestlased – Läti on nii tohutult palju rohkem kui 6 varvast ja S täht sõna lõpus. Lätis on nii palju avastada. Loomulikult asju mis on silmale näha, aga ka asju, mida sa ei näe. Asju, mida tuleb küsida ja tunnetada. Läti on põnev. Lätlaste mõtteviis on põnev. Avastage seda!
Lõpetuseks üks tore pilt, mille leidsin Eesti-Läti koostööprogrammi FB lehelt :)

Segasumma suvila

 Keegi kaotas oma aluspüksid meie vannituppa ära - otsime omanikku juba 2,5 nädalat!

 Pakito tegi mulle super Hispaania õhtusöögi

 Selline asi ootas mind koju jõudes ükspäev ees...

 Hispaania kontsert kell 1 öösel mu toas

Perepilt :)

Natuke nüüd ka minu uuest kodust. Kes teab, kes ei tea, ma kolisin jaanuari alguses uude kohta, seda paljude erinevate asjaolude kokkulangemisel. Elan ikka veel kesklinnas, aga mitte enam juugent-kvartalis. Selle eest elan nüüd super ägeda vaatega suures ilusas toas (mis tekitab tunde, et elan New Yorgis vms), ühes korteris Paco ja tema paarilise Konstantiniga. Paco on siis hispaania poiss ja mu üks mein hõumi Lätis ja Konstantin (lühidalt Koka nagu teda kutsutakse) on grusiin ja kunstnik. Meie korter on on tõeline segasumma suvila, arvestades seda, et me oleme kõik EVSid ja ainuke EVSi korter Riias. Seega, kõik vabatahtlikud, kes soovivad üle Läti kokku tulla mingile üritusele või peole, peatuvad meie juures. Mitte mainida muidugi, et Paco on hipi, kes leiab igalt tänavanurgalt endale sõpru ja armastab häälega igal pool käia, seega tema majutajad ja sõidutajad on ka meie potentsiaalsed külalised. Seega meil rahu ei saa! Igal nädalavahetusel on keegi siin peatumas. Meil on õnneks selline reegel, et enne peab magamiskoha bronnima kui sisse sajad, sest vahest juhtub seda ka, et kõigile magamiskohti ei jätku, kuigi koht on meil ometi suur. "Kuldne pilet" meil ööbimiseks (ja ka lihtsal thängimiseks ja sisse sadamiseks) millal iganes ja ilma etteteatamata on ainult kolmel inimesel: Guntal, Uchal ja Tobil. Mulle väga soodsad tingimused :D Tobi on muide ka ühtlasi Paco parim sõber Lätis.
Kui meile kõigile nii armas ja kallis Chiara koju sõitis toimus ta lahkumispidu just meil. Kokku oli meil umbes 40 inimest, suur osa neist hispaanlased ja sakslased, 3 grusiini, 2 ukrainlannat, üks ungarlane, üks lätlane, üks venelane, üks eestlane (eksole!), üks austerlane, üks prantslane ja Chiara esindas Itaaliat. Minu tuba (sest see on suurim) oli kontsertsaaliks, kus hispaanlased pika kontserdi kahel kitarril ja trummil maha mängisid. naabrid käisid "vaid" kaks korda... See nädalavahetus ööbis siin....jumal teab mitu inimest :D umbes 10 ma arvan. Vat,  selline elu on meil siin.
Aga armas on see, et Paco ja Koka kokkavad alati rohkem kui neile tarvis oleks, just selle müttega, et jagada  minuga ka :)  tavaliselt me söömegi koos ja teeme üksteisele teed, joome spontaanselt paar shotti viina (mina siiski pakun selles osas ainult seltsi, shotid pole just mu lemmikud). Koju tulles ei tea kunagi, mis siin ees ootab...viimasel reedel tulin koju ja meil olid peale Paco ka teine hispaania poiss Jose ja Ucha, Ucha valmistas parasjagu Pacole ja Josele surma kostüüme peo tarvis.. mis sa oskad kosta. Vahest aga tulen trammist kodu-peatuses maha ja keegi karjub "DINAAAAA!" Vaatan ringi - ei miskit. Vaatan üles - aaa Tobi suitsetab mu rõdul. jne jne. Meil toimub alati midagi.
Ja muidugi, meie pere-vestlused on üle kõige, igaüks karjub midagi seosetut oma toast ja sellest läheb tõeline arutelu lahti. Ok, tavaliselt läheb arutelu lahti Kokast. Tema oskab alati midagi imestama panevat öelda :D Näide: Jose üritab meie ruuterit tööle saada. Mina istun Jose kõrval oma toas ja mängin arvutis kaarte (jep, ma olen sõltuvuses), Pao jalutab korraks minu toast oma tuppa ja hüüab Kokale "Ma arvan Jose saab kohe ära ühendatud neti". Koka läheb Pako tuppa ja küsib "Pako, kui palju Drogases preservatiivid maksavad?" :D:D:D Igapäevane elu meil. Või näiteks Koka läheb WC-sse....ja jääb sinna kahekümneks minutiks....laginal naerdes.... :D Või Paco tuleb õhtul kell 23 mu tuppa ja hakkab rääkima väga teaduslikult erinevatest kondoomidest. Miks ka mitte!
Meil on niiii tore kodu :)

Eesti keel on lätlastel selge nüüd!

Sõbrapilt Vladimiriga peale tunnistuste kätte andmist

Kolmapäeval oli meil ametlikult viimane tund. Jejeee - kõik olid väga tublid ja tegid testi rohkemate või vähemate vigadega ära. Ma väga loodan, et nad kasutavad oma oskusi edaspidigi. Vähemalt Valgas jäätist ostes või midagi :) Kõige armsam oli, et üks õpilastest ütles, et ta nautis neid tunde väga ja nii kahju, et läbi said. Ja veel - mu armsad ja entusiastlikud õpilased tõid mulle kommi ja shokolaadi - mmmmmm :)

Eesti keele tunnid

Mu arvutil on uus rahvuslik disain 

Alates novembri viimasest nädalast alustasin eesti keele tundide andmisega. Päris huvitav väljakutse võiks selle kokku võtta. Aga rõhk on sõnal „huvitav“. Nagu me kõik teame pole ma filoloog, ammugi mitte eesti keele filoloog. Lihtsalt eestlane. Esimesse tundi minnes polnud mul isegi õpikut abiks mille järgi midagi teha. Tegime tutvust lihtsalt põnevate väljenditega nagu „Üks õlu, palun“ ja „Minu nimi on“. No ja nii edasi. See oli päris hirmus ja vahva ühte aegu. Kui esimene tund esimese grupiga (Jah, mul on kaks gruppi sest algusel oli tahtjaid nii palju) läbi oli saanud mõtlesin, et ilmselgelt ma olen kõige mõttetum õpetaja läbi ajaloo. Õnneks oli aga kohe teine grupp õpilasi peale tulemas ja polnud aega pikalt põdeda ja nagu imeväel läkski teine tund natuke paremini. Ja igal nädalal kolmapäeva õhtul olengi ma nüüd eesti keele õpetaja. Õnneks nüüd on mul tänu lahkele Riia Eesti kooli personalile abiks materjalid raamatust „E nagu Eesti“ nii et väga palju fantaasiat ja leiutamist enam kasutama ei pea. Ja taaskord leidis vana tuntud ütlus „Kõige paremini õpid õpetades“ tõestust. Õpilased on esitanud nii palju huvitavaid küsimusi meie keele kohta, et vahest ei oska kohe midagi enam vastata. Nad juhivad tähelepanu nüanssidele, mida igapäevaselt eesti keelt kõneldes ei märkagi. Täna näiteks avastasin, et Pühajärv on püha järv. Miks? Ma ei tea. Teine eesti tüdruk ka ei teadnud. Muide, tänu eesti keele tundidele sain tuttavaks ka teise eesti tüdrukuga Riias! Tema nimi on Aive ja ta on vahetusõpilane. Ta nimelt kuulis oma kaasvahetusõpilastelt, et sellised tunnid toimuvad ja otsustas ükskord ka tulla ja väisata, mis siis täpselt toimub. Ja nüüd meil on mõlemal vähemalt üks inimenegi Riias kellega kohvikus käies eesti keelt saab kõnelda. Ja see on hea!

Aga veel tundidest – enam mul loomulikult 40 õpilast pole nagu algusel ja üks gruppidest on päris piskuks kuivanud. Sellest pole aga hullu, sest algusel jäigi ruumi väheks. Ja üks andekaimaid õpilasi on oomulikult Tobi, kes nagu nii kõiki maailma keeli räägib. Aga vahest kipub ta eesti keelt millegi pärast rootsi aktsendiga rääkima. Ei teagi miks, sest rootsi keel, muide, tema väga laiast keelte pagasist puudub. Gunta sellest on ekspert ütlema „Issand jumal!“ ja „MIKS????“ :D Ta teeb seda eriti meeleheitliku tooniga alati, nii et ma suure häälega naeran. Tubli tüdruk. Aga teised õpilased – väga vahva! On reaalselt näha, et päris mitmed, kes algusel ei öelnud eesti keeles mitte midagi ja ö/õ/ü/ä ajas neil keele suust välja ja higi otsa ette, on nüüd täitsa hea hääldusega, arusaamisest rääkimata. Ilmselt lõppeb kursus veebruari keskel sest mu õpetajavõimed lõppevad peale mõnda järgmist tundi. Aga siiski, mingi vundamendi nad said. Üks noormees näiteks küsis kuidas öeldakse eesti keeles järgmist lauset: "Ma olen võlur lõunast ja mul on spetsiifilised oskused"!. Mis sa selle peale kosta oskad, eks? Eesti naised sulavad nagu vaha kindlasti J

Ühesõnaga – nüüd, peale fotoringi juhendamist ja eesti keele õpetamist, mõistan ma miks inimesed tahavad õpetajateks saada. See on eriline tunne, avada teistele maailm mingist uuest küljest ja luua neile võimalusi, millest nad muidu ilma oleksid jäänud. Siinkohal tervitan kõiki õpetajaid ja soovilaul oleks „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib“

Olge tublid!

Riia Eesti kool

RIIA EESTI KOOL

Kaunistused Vabariigi aastapäeva eel

Kolmandas klassis

 Lotte - Eesti-Läti tüdruk.

 Neljanda klassi tööd

Minu fotoringi lapsed raamatukogus

Riia Eesti kool!

Tahan juba pikemat aega kirjutada millestki mulle väga tähtsast Riias.  Täna on siis see päev. Olin juba mõned aastad tagasi kuulnud, et Riias tegutseb Eesti kool. Oma kurvastuseks avastasin, et see on siiski läti keelne kool, kus pannakse rõhku ka eesti keele ja ultuuri tundmisele. See oli algselt mõeldud eesti lastele, kes Riias kasvasid, kuid nüüdseks on enamus õpilastest läti rahvusest. On ka segaperekondadest pärit lapsi, kus üks lapsevanem või vanavanem on eestlane. Üks väga vahva poiss on muide ka liivlane! Minu sidemed nendega algasid novembri esimestel päevadel kui pakkusin  end vabatahtlikuna appi tegema lastele foto ringi ja vajaduse korral ka muid tegevusi. Direktor ja eesti keele õpetaja (kes on mõlemad eestlannad) võtsid mu pakkumise rõõmuga vastu ja nii meie koostöö algust saigi. Olen käinud nendega ekskursioonil ja filminud neid uurimas Eestiga seotud paiku Riias ja viinud kooli Tobi, kes rääkis 9ndale klassile EVSist. Põhiliseks kooliga seotud tegevuseks on mul siiski iganeljapäevased fototunnid 8nda klassi lastega. Fotoringis käivad hetkel 5 8nda klassi õpilast ja ilmselt liitub meiega veel üks. Ma kohe nimetan nad ära ka: Hedviga, Elma,Katrina, Līva, ja meie ainuke poiss, Indriķis. Me oleme teinud erinevaid ülesandeid – mustvalged fotod, portreed, reflektori kasutamine, komposisatsioon, linna pildistamine jne jne. Igal nädalal kui nendega kohtun olen ma natuke hirmul, et kas ma soodan neile ka midagi uut õpetada ja põneva tunni garanteerida sest nad on nii andekad, et see on lihtsalt imeline. Meil on plaan, et pärast meie kursust teeme nende fotodest näituse, mille saadame ka Eestisse. Iga kord peale tunni lõppemist olen ma nii rõõmus ja energiat täis, et see on lihtsalt uskumatu. Ma arvan, et miski pole mulle nii inspireerivalt mõjunud kui nemad. Tänu neiule saan ma aru miks inimesed valivad õpetaja elukutse. Muide, me räägime loomulikult omavahel eesti keeles, mis siis et nad on kõik puhtad lätlased! Ja nad on nii rõõmsad ja lõbusad ja heatahlikud minu, rumala läti keele mitte oskaja suhtes, tõlgivad kui vaja ja seletavad lahti mingeid kombeid jne jne. Nad on lihtsalt super!

Peale nende on Eesti kool ise pks tore tore koht! Selle õhkkond on nii armas ja kodune – tegu on väikse, umbes 150 õpilasega kooliga, kus lapsed kannavad kooli sümboolikaga vesti ja igal klassil on oma klassruum, kus nad permanentselt on ja õpivad. Koolimaja ise asub par Daugavas ehk teisel pool Daugavat, kesklinnast eemal. Kui ma kooli ees seisan, tunnen et oleksin justki Nõmmel, ümberrringi on männid ja värske õhk. Jah, koolimaja on vana ja natuke väsinud, aga loodan, et tuleb aeg kui see korda saab jälle. Aaa ja kellel tekkis küsimus, miks siis seal enamus lapsi lätlased on kui tegemist on Eesti kooliga. Eesti keele õpetaja Anne seletas mulle selle lahti nii, et mõni aeg tagasi oli prestiižne panna oma lapsed Eesti kooli, nüüd on aga seal lihtsalt palju lapsi kooli ümbruskonnast, et hea ja lähedal käia. Aga see on ka ju tore! Sest minu meelest see on tõeline ime: 14-15 aastased noored räägivad minuga oma riigis puhast eesti keelt! Meie väikest keelt, mida räägib ainult 1 miljonit inimest maailmas. See ON ime J

Peale selle kõige on eesti keele õpetaja ja direktor ka väga väga toredad inimesed. Iga kord kui seal käin tunnen, et olen oodatud. Saan neilt nõu oma eesti keele tundide kohta, näiteks õppemeetodid ja harjutused jne. Nad jagavad oma kogemusi Läti ja läti keelega ja üleüldse toetavad mind igati. Ja see on ka neil üks tore omadus – nad räägivad minuga eesti keelt! Seda vüimalust siin Lätis palju ette ei tule, et saan omas keeles lobiseda ja arutada. Viimane kord kui koolis käisin olin koos Tobiga, ta oli seal eelpool mainitud põhjusel – rääkis 9ndale klassile EVSist ja oma elust Lätis. Jõudsime varakult ja istusime umbes tunnikese direktori kabinetis ja arutasime eesti keele õpetaja ja direktoriga nii Tobi loengut, minu eesti keele tunde kui ka üleüldist elu-olu ja seda kõike 3s keeles, lõpuks oli mul pea nii sassis, et olin üldsegi keeletu! Tobi ja eesti keele õpetaja rääkisid omavahel saksa keelt, meie, eestlased, omavahel eesti keelt, Tobi, direktor ja mina inglise keelt (ja vahel ütlesime ka midagi saksa keeles).

Ühesõnaga, Riia Eesti Kool on midagi väga põnevat! J

Pangad

Taaskord pole kaua kuulnud-näinud. Muljeid mis vahepeal ladestunud on, on nii palju et ei tea kas kõik enam meelski on, aga ma proovin siiski tähtsamaid hetki jagada. Kõige pealt kõige aktuaalsem: Läti ja pangad. Kui ma ühel päeval Facebookist lugesin korterinaabri postitust (jah, oleme korterinaabrid, kuid suhtleme enamasti Facebookis, selle nähtuse nimi on tänapäeva kiire elutempo...), et oh häda, kust küll raha saada, Krājbanka automaadid streigivad. Mõtlesin, et neil on ilmselt hooldustööd ja mis siis ikka. Järgmisel päeval kohtusin aga Guntaga, kes küsis kas olen juba kuulnud Krājbankaga toimuvast. Mina, rumal, muidugi ei olnud. Ta rääkis, et Leedu pank, Snoras, kellele suurem osa Krājbanka aktsiaid kuulub on omadega suures jamas – omanik, kes on ärimees Venemaalt, võttis lihtsalt suure osa rahast välja ja kõik. Lätlaste Krājbanka pidi olema ajutiselt rahaväljastamise lõpetanud. Mina, Leedut mitte eriti usaldusväärseks riigiks pidav inimene, muigasin ja mõtlesin, et nojaa, võib ju loota Leedu riigile, kes oli lubanud kaaluda Snorasele (ja seega ka Krājbankale) hinge sisse puhumist, aga kindel neile muidugi olla ei saa. Järgmisel hommikul tuli uudis, et Snorast Leedu aitama ei hakka ja seega on ka Krājbanka omadega ühelpool. Inimestele anti võimalus oma raha 50 lati kaupa päevas välja võtta ja sellest päevast peale võis näha hiiglaslikke järjekordi igal hommikul, õhtul ja päeval kõikide Krājbanka automaatide juures. Umbes nädala pärast automaadid enam ei töötanud. Krājbanka kaarte ei võetud kohe segaduse algusest peale kuskil vastu, väljas olid sildid alates bravuurikast „Krājbanka kaarte me LOOMULIKULT vastu ei võta“ kuni viisaka „Vabandame, Krājbanka maksekaarti meie kaupluses ei saa tasumisvahendina kasutada“. Inimestest oli küll kahju! Neist kelle kogu säästud või koguni pere-eelarve Krājbankas nüüd kinni olid. Läti riik õnneks oli kõik hoiused kindlustanud 70 000 lati (umbes pooleteist miljoni krooni) väärtuses., nii et eraisikud (vähemalt keskmise varandusega) saavad oma raha kõik tagasi. Teisiti läheb aga näiteks inimestega kel oli arvel rohkem kui kindlustatud summa. Näiteks Raimond Paulsil oli kuulu järgi seal üle miljoni lati. Ilmselt saabki ta on miljonist ainult 70 000 tagasi.

Käisin nädalavahetusel kiiresti Eestis – väisasin kiiresti kiiresti vanemaid ja hops bussi peale tagasi. Kui pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell 3 öösel Riiga oma tuppa jõudsin mõtlesin, et loen igaks juhuks postkastist kirju, äkki on midagi homse tööpäeva kohta. Seal oli kiri Guntalt, kes küsis kas ma Swedpanga kohta juba kuulsin. Ta ütles, et räägitakse et Swed läheb kohe kohe põhja ja tema ja veel umbes 10000 inimest on praegu sabas seismas ja loodavad raha enne välja võtta kui pank automaadid suleb. See pani mind mõistma kahte asja. Esiteks: Gunta on väga hea sõber! Teiseks: lätlased on nii ära hirmutatud Parexite ja Krājbankade poolt, et iga sosin ja alusetu hirm paneb nad jooksma, et päästa oma raha. Sest kui isegi Gunta läheb, see on juba märk – tema, kes ta on väga mõistlik inimene seisab koos sadade teistega öösel kümme kilomeetrit kodust eemal panga automaadi juures järjekorras mingi kuulujutu pärast... Avasin hommikyul Eesti uudised ja seal oli kirjas, et palju automaadid on juba rahast tühjaks võetud ja Riias, Jūrmalas, Tukumsis jne jne kohtades on paanika täies hoos – välja on võetud ple 24 miljoni lati! Tuletan meelde, et see on tohutu raha, Eesti krooni kurss latiga oli 1Ls=22 eek. Ja see vihastas mind! Neil pole mingit alust arvata, et Swed läheb põhja aga nad võtavad kõik raha välja ja just see kahjustabki panka! Ma mõistan, et neil on hirm ja halvad kogemused, jah, saan sellest aru, aga no milleks selline paanika? Snoras oli Leedu pank mida omas vene ärimees, juba see on suht kindel märk, et ega sealt midagi head poleks tulnud. Swedpank aga on Rootsi pank, mis peale selle on ka palju palju suurem ja usaldusväärsem kui Snoras kunagi olla võis.

Swedpank andis asja politseile üle. Nad soovivad, et inimesed/organid kes nende vastu selle laimu alustasid saaksid karistatud. Mul on omad kahtlused – kas tegu oli konkurendiga või ühe naabri alalise sooviga Lätis segadust külvata ja poliitilist olukorda õõnestada. Aga noh, minu käest ei tule keegi küsima nii kui nii.

Pärast lõunal oli mulgi tarvis automaati kasutada ja raha välja võtta. Kartsin juba kodust lahkudes, et tuleb suurem ootamine ja sõda või on raha hoopistükis automaadist otsas ja pean hakkama mööda linna taga otsima kohta kust saaksi 5 latti välja võtta. Õnneks nii ei läinud. Peale veidikest järjekorras ootamist (aga see oli tavaline järjekord automaadi juurde, mitte 100 pealine mass, kes hullunult kõik raha välja võtab ja selle koju padja alla viib) sain oma raha kätte ja ei mingeid viperusi. Kuigi hommikul ei makstud raha kuulujärgi Swedist välja just nende samade hullunud inimeste pärast. Teel panga automaadi juurest koosolekule tundsin kasvavat viha – kui rumalad võivad olla inimesed, et nad võtavad kõik raha pangast välja sest keegi rääkis neile alusetut kuulu juttu. Ja millest see rumalus tuleb? Hirmust. Lätis juhtub koguaeg idagi sellist millest meil Eestis inimesed enam und ka ei näe. Mulle meenud Parexi ja Krājbankaga meie Maapanga (ja paljude väikeste pankade) saatus 90ndatel. Aga see oli 90ndatel! Tänapäea Eestis sellist hirmu ja paanikat ei tekiks, sest meil ei juhtu selliseid asju lihtsalt. Aga Lätis on pidev kotti saamine igasuguste pankade, instantside ja ka oma valitsuse poolt täiesti tavaline. Meil tuleb mulle meeldi praegu ainult riigi poolt õppemaksu tagastamise lõpetamine, kui näide tänapäeval kodanike kottimisest. Aga Lätis juhtub see igal kuul mingil moel. Uskumatu! See ongi põhjuseks miks inimesed ei armasta oma riiki. Uskuge, meie, eestlased, oleme väga väga patriootlikud ja isamaa ja oma rahvuse armastajad võrreldes lätlastega. Isegi kui meil on inimesi kes süüdistavad riiki oma töökoha kaotuses jne jne, lätis ei usu peaaegu keegi oma riiki.

Käisin mõned päevad tagasi Jugla (Riia piirkond) koolis rääkimas EVSist, oma tööst siin ja Eestist. Publikuks oli 8C klass (ja 4 õpilast 8Ast!). Nad küsisid miks ma Läti valisin. Rääkisin oma armastusest Riia vastu ja Läti vastu üleüldiselt. Nad olid kõik väga imestunud ja mulle tundus, et neil oli hea meel. Hiljem rääkis nende inglise keele õpetaja, kes mind ka kutsunud oli, et see kulus neile lastele kindlasti ära sest neile taotakse nii meedia kui ka ühiskonna poolt pähe, et igal pool on parem kui Lätis. Ma loodan, et nad võivad nüüd natukenegi uhked (ja põhjusega) olla oma imeilusa kodulinna ja isamaa üle. Aga jah, kui sa ei saa oma riigi ja päritolu üle uhkust tunda, siis see viib enesehinnangust midagi justkui kaasa...ja see teebki meie iseloomud lätlastega juba veidi erinevaks. Siit ilmselt tulevdki need „Aga meil on hoopis kiirem internet kui Eestis“ kommentaarid...

Nii palju siis pankadest ja rahvuslikust enesehinnangust. Järgmise korrani!

Long time, no see...

 Cēsis

Kuldīga

Tere jälle! Ei, ma pole veel kadunud asjade seas. Kiire kiire kiire on olnud lihtsalt. Ma ei saa aru kuhu siin aeg kaob. Tõesti, aeg lihtsalt mühiseb mööda. Vaatad kella. On 10.00. Vaatad paari hetke pärast uuesti ja juba on 12.50! Ma ei mõista. Või siis võib-olla mul on teadvusekaotus või black-out lihtsalt. ka võimalik. Niisiis - mis on vahepeal ka juhtunud...
Ma alustasin tööd Eesti kooliga! Sain lastega kokku, kes tahavad fotondust ja loovust fotonduses õppida. Homme on tund nr. 2, loodame, et keegi ka kohale tuleb veel :) Esimeses tunnis oli igal juhul 5 8nda klassi õpilast (sama vanad siis nagu mu vend, see on eriti tore, sest ma suudan suhestuda nendega enamvähem). tüdrukut ja 1 poiss. Nad on kõik puhta lätlased aga räägivad ilusti eesti keelt. Ma olin nii imestunud ja üllatunud ja rõõmus! See on ju täiesti väike ime, nemad kõik on väiksed imed - lapsed ühes teises riigis räägivad meie keelt :) Ja mitte lapsed kellel midagi Eestiga pistmist oleks. Lihtsalt tavalised lapsed. Nii vahva! Ühesõnaga, mu suurim väljakutse on nüüd neile huvitavaid tunde pakkuda. Kõik ideed on muidugi tere tulnud :)
Teise asjana võtan ette eesti keele tundide andmise, see peaks algama novembri lõpust või detsembri algusest. Nagu ma kuulsin on päris mitmed üliõpilased võtnud sihiks Eestisse Erasmustama (päris kena sõna, mis?) minna uuest aastast, nii, et huvitatuid täitsa on. Vaatame kui asjalik õpetaja ma suudan olla. Tobi muidugi annab saksa keelt ja on pm sama haridusega nagu mina (nii et mitte filoloog) aga samas ta on ka orienteeritud grammatikale, mina see vastu ei jaga sellest midagi. No vaatame! :)
Nii, kui võtta järjekord "tööl, kodus, puhkehetkel" siis peaks järgmine olema kodu. Kahjuks/õnneks kodus olen ma veetnud viimaste nädalate jooksul ainult üksikuid tunde nii et selle osa jätaks vahele.
Puhkehetkel siis! Käisime eelmisel nädalavahetusel Cesises (Võnnus) ja Kuldigas. Cesises ma enne käinud polnud ja mul polnud sellest ka migit ettekujutust, ainuke asi mida teadsin oli see et selle nimi meie keeli on Võnnu. See on lihtsalt imeline linn! Pole ime, et see Eesti oma pole, kuigi nime järgi võiks arvata et me seda soovime. See on lihtsalt nii teistmoodi võtteldes meie linnadega, et see ei sobikski. See on nagu enamus Läti linnakesi imeilus ja kuidagi...keskaegne ja soe. See on selline koht kus tahaks pensionipõlves elada, hubane ja armsate poekeste ja kohvikutega. Ok, jutt läheb imalaks. Saite aru küll - Külastage Cesist! See on käsk!
Teine koht kus ma käisin oli Kuldiga. Seal olin ma kevadel juba olnud ja taaskord ei pidanud ma pettunma. See on sama armas nagu Cesis + seal on Euroopa kõige laiem kosk. See on küll madal, umbes 2m, aga selle eest ilmatu pikk. Jällegi - minge vaatama! :) Siin kohal, tervitused Guntale, kes mind igale poole veab!
Rääkides Guntast! Ma sain väga tähtsa õppetunni reedel: kellegi peale ei saa kindel olla peale oma wife´i.(kahju et eesti keeles naissoost abikaasa kohta sõna pole). Sõpru võib palju olla aga jalkat tuleb sinuga vaatama ikka ainult Gunta. Thats my girl! :)
Ja siis! K'isime muidugi Lācplesise päeva t'histamisel Riia lossi juures. See oli niiiii ilus üritus! Esiteks, lätlastel on selline traditsioon, et mälestamaks Riia linna kaitsjaid, kes hukkusid lahinguis sakslaste vastu 1919, panevad nad lossi müüsi sisse ja kõrvale 11. novembril küünlaid. Seda kutsutaksegi siis "Küünalde seinaks". See oli tõesti tõesti võimas vaatepilt, kahju et mu kaamera ei suutnud seda normaalselt jäädvustada. Seal oli niiii palju inimesi ja õhus oli tunda, et see on eriline päev. Teiseks, lossi hoov, mis tavaliselt on suletud (sest President elab seal) oli sel õhtul avatud ja seal oli kontsert. Ja pooled laulud olid liivi keeles! Kas keegi on käinud liivi laulude kontserdil enne? Kas sellist asja üldse leidub? Igal juhul mul võttis küll silma märjaks, sest ma sain 75% nende sõnadest ja lauludest aru ja need olid nii armsad. Koor muide kandis rinnas nii Läti kui ka Liivi lippu.Väga väga armas! See oli siis selle pärast, et ka liivlased võitlesid lätlaste kõrval Läti vabaduse eest.    Ja muidugi käisime ka veel muuseumis! See on ainuke päev aastas kus näidatakse erilist ordenit, mis Läti andis vabadussõjas osalenutele esimese Läti ajal. Muide, meie kindral Johann Laidoner oli ka selle kavaler :) Ühesõnaga, ma tundisin ennast väga väga Läti patrioodina. Ja Liivi patrioodina muidugi ka, sellena tunnen end alati niikuinii :) Ühesõnaga, taaskord Gunta rokib sest temata poleks ma selles üritusest midagi teadnud.
Nii, siis veel natuke Lätist ja Riiast. Ma ei saa aru kes planeerib Riia ühistranspordi asju! Tõesti! Liinid ei ole absull loogilised, nad ei ole mugavad, nad ei ole kiired ja taga tipuks on piletisüsteem täiesti lollakas! Andke andeks aga Tallinna ühistransport on 101 korda parem ja normaalsem kui Riia oma. Esiteks - kui sa ostad kuupileti siis sa ei osta seda mitte kõigile bussidele/trammidele/trollidele nagu TLNis vaid ainult ühele liinile. ja see maksab sama palju kui TLNis kõikide liinide kasutamine. Aaa ja muidugi kui sa ostad TLNis kuupileti siis sa võid sõita ka nädalavahetusel. Riias ei saa nädalavahetusel kuupiletiga sõida. Ainult juhul kui sa spets pileti teed millega ka nädalavahetusel sõita saad, aga sel on juba kirves hind. Ja siis veel see "tore" süsteem mis paljudes teisteski kohtades toimib - kui bussi sisened pead oma kuukaardi asetama andurile, mis teeb PIIKS ja alles siis su kuukaart kehtib selleks sõiduks. APPI! mõttetult keeruline süsteem. Ja ma pean siiski ära mainima et jah, on võimalik osta kuukaart kõikidele liinidele ja kõikideks päevadeks aga sel juhul on odavam juba osta endale hummer ja kaks korda päevas seda tankida, sest sellisel juhul on pileti hinnaks üle 50 lati ehk siis üle 1000 krooni! debiilsus kuubis. Ja ma ütlen, kui need liinid siis kuidagi normaalselt sõidaks - EI SÕIDA! Ma elan pm kesklinnas aga igale poole pean ikka jala minema sest ühtegi asja ei lähe kuskile mu juurest otse! Ja Riia kesklinn on tunduvalt suurem kui Tallinna oma, nii et kogu päev kulubki jalutamisele (jooksmisele kui aus olla) ja siis ma olen higine ja tige! Kamp ahve planeerib Riia transporti, seda ma teile ütlen!
Aga - Mäletate ma kuskil eelmistes postitustes mainisin, et lätlased kõnnivad koguaeg jala? No nii, ma arvan et selle pärast kõnnivadki, et ühistransport imeb lurinal! Ja nüüd, peale1,5 kuud intensiivset kõndimist olen ma ise ka harjunud iga päev umbes 8 km (vahest rohkem, vahest vähem) maha kõndima ilma silmagi pilgutamata.
Aaaaaa ja siis veel selline muutus minus - ma olen hakanud ka seelikuid kandma nagu läti tüdrukud! Uskumatu, eksole! eriti veel novembri kuus. Vat kus lugu.
Tavaiks, selleks korraks siis kõik! :)