Ignorants möllab mõlemal pool piiri...

Otsisin blogisid eestlastelt, kes elavad/on elanud Lätis ja esimene, mis ma pika uurimise peale leidsin, oli blogi kelleltki, kes oli teinud oma praktika Lätis ja mitte just lühikest aega, see ei mingit turistindust, et olen paar päeva või nädala, ikka pikemat aega. See inimene oli elanud Lätis ja kohtunud lätlastega, käinud nendega koos välja, õppinud koos, teinud tööd koos… ühesõnaga ta oli tõesti LÄTIS, mitte mingis rahvusvahelises seltskonnas nagu vahest mõne ERASMUSE õpilasega juhtub. Tema blogis, isegi peale mõnda aega Lätis elamist (arvan, et ta viibis Lätis kuu), oli pealkirjaks ikka veel “viimanes nädals”. Ja millegi pärast kui ma seda nägin, sain veidi kurjaks. Ja kurb oli ka.  Enda pärast oli ka häbi sest minu blogi, mille ma lõin enne Riiga kolimist, kannab ju ka nime” Kuus Varvast”.  Ja nüüd, peale aastat Riias elamist on mul selle nime pärast piinlik.. See näitab täpselt millised inimesed meie, eestlased oleme suurel määral. Ilmselt sama käib lätlaste kohta, kes käivad Tallinnas või Tartus, aga selle asemel, et märgata Tallinna imeilusat vanalinna või Tartus nautida AHHAA keskust ja kui tore seal on, teevad nad nalju selle kohta kui  aeglased eestlased on ja kui koledasti nad vene keelt räägivad. Sama nagu eestlastega, kes ei võta silmadelt klappe eest ja ei huvitu absoluutselt sellest, mis Läti tegelikult on ja mis siin toimub. Isegi kui see inimene elas Lätis siis ikka veel nägi ta Lätit kui  miskit kummalist maad, kus kõigil inimestel on kuus varvast ja kõikidel sõnadel on S lõpus. See oli tema jaoks tore ja vaimukas. Ja ega ma polegi pahane just selle inimese peale, sest ma arvan, et enne kui ma Lätti kolisin, olin ise samasugune. Selline on meie arvamus ja tihti ka kogu teadmine Lätist. Ma olen tihti küsinud lätlastelt, et mis on 3 fakti, mida te Eesti kohta teate. Vastuseks on tavaliselt „eeee....teil on Euro?“. See on kõik. Mõni ütleb, et Tallinn on ilus. Mõni ütleb, et ta ei tea midagi. Mõni ütleb, et me oleme aeglased ja kui ma mainin, et see on müüt, aga mina küsin faktide kohta siis öeldakse „Mul on Eestist suhteliselt ükskõik!“. Ja sama on meil Eestis. Kedagi ei huvita Läti ja inimesed saavad veidi kurjakski kui ma nüüd, osates teatud tasemel läti keelt, et ega ikka ei ole küll nii, et kõikidel sõnadel on S lõpus ja hakkan seletama, et  teate, läti keeles on mees- ja naissoost sõnad ja keel ei funktsioneeri ilma nende lõppudeta jne. Sellise jutu peale saan ma tavaliselt eestlastelt pettunud nägude tagant „Oh, keda see läti keel huvitab, kole keel on, noh ütle kohe välja“.  Ma ütlen hoopis midagi muud välja: selline suhtumine on LOLL! Kuidas inimesed on nii ignorantsed nii siin kui seal pool piiri, vot seda ma ei tea. Fakt on, et selle üle uhke olla, et sind ei huvita mitte midagi oma naabri kohta teada saada on tobe. See, muide, kehtib ka eestlaste teadmistele Soome kohta. Noh, mitte muidugi nende eestlaste, kes seal elavad, aga siiski väga paljude, kes seal töötavad, aga elavad mõtetes Eestis. Inimestelt tulevad sama nõmedad laused Soome kohtanagu Läti kohtagi. Stereotüübid nagu 1. Soomlased on paksud ja purjus. 2. Soomes oli vanasti mark, nüüd on euro. 3. Soomes on suured palgad. Püha taevas. Need on teadmised  rahva kohta, kes peaks olema meile lähim nii keele kui päritolu poolest. Lätlastega sama - nad on rahvas meie kõrval, meie kultuurid ja traditsioonid on sarnasemad kui kellegi teisega. Inimesed, lõpetage enda häbistamine ja harimatu massiga kaasa minek ja harige end veidi meie naabrite osas! See, mis te avastate on põnev! Mida rohkem uurida (ja siin kohal ei mõtle ma mitte doktoritöö väärilist tööd vaid võib-olla Wikipedia avamist) seda rohkem põnevat leiate. Ka meie ajakirjanduses pidev enda Lätiga võrdlemine on petlik. Ärge uskuge, et Eesti on parem kui Läti. Eestit ja Lätit ei saa võrrelda väga paljudes aspektides, sest meie poliitiline olukord, mitmed süsteemid ja meelelaad on lihtsalt väga erinevad. Selleks, et seda meelelaadi avastada, peab muidugi juba „sotsiaalset uurimust“ tegema ja mõne lätlase endaga rääkima. See aga nõuab kõvasti pealehakkamist sest ega neid lätlasigi just palju maailmas pole, aga mõne siiski vast leiab. Mis kõige parem,  kui te olete ennast natuke harinud ja uurinud välja, miks paljudel läti keelsetel sõnadel on S lõpus, siis järsku jääb ka mõni sõna iseenesest külge ja oskategi läti keeles „Tere!“ öelda. Ka „Sotsioloogilisest uurimusest“ ehk kõnelusest lätlasega võite võita palju – saate võib-olla endale suurepärase sõbra! Äkki kutsub ta teid isegi Lätti, kus saate näha ilusat Lätit ja avastada seda veelgi enam kui enne Wikipedia vahendusel. Lätlased aga, kes teid Lätis kohtavad, vaatavad, et oi kui tore eestlane, võib-olla ta polegi nii aeglane ja võib-olla polegi vahet millise aktsendiga keegi vene keelt räägib. Vene keel muide pole kohustuslik keel suhtlemiseks, lätlased oskavad inglise keelt sama hästi kui eestlased, tihti oskavad nad ka väga hästi saksa keelt. Siis te võite arutada juba kõrgema taseme teemadel nagu emapalk, haigekassa, vähemusrahvuste olukord jne.

Kullakallid eestlased – Läti on nii tohutult palju rohkem kui 6 varvast ja S täht sõna lõpus. Lätis on nii palju avastada. Loomulikult asju mis on silmale näha, aga ka asju, mida sa ei näe. Asju, mida tuleb küsida ja tunnetada. Läti on põnev. Lätlaste mõtteviis on põnev. Avastage seda!
Lõpetuseks üks tore pilt, mille leidsin Eesti-Läti koostööprogrammi FB lehelt :)

Segasumma suvila

 Keegi kaotas oma aluspüksid meie vannituppa ära - otsime omanikku juba 2,5 nädalat!

 Pakito tegi mulle super Hispaania õhtusöögi

 Selline asi ootas mind koju jõudes ükspäev ees...

 Hispaania kontsert kell 1 öösel mu toas

Perepilt :)

Natuke nüüd ka minu uuest kodust. Kes teab, kes ei tea, ma kolisin jaanuari alguses uude kohta, seda paljude erinevate asjaolude kokkulangemisel. Elan ikka veel kesklinnas, aga mitte enam juugent-kvartalis. Selle eest elan nüüd super ägeda vaatega suures ilusas toas (mis tekitab tunde, et elan New Yorgis vms), ühes korteris Paco ja tema paarilise Konstantiniga. Paco on siis hispaania poiss ja mu üks mein hõumi Lätis ja Konstantin (lühidalt Koka nagu teda kutsutakse) on grusiin ja kunstnik. Meie korter on on tõeline segasumma suvila, arvestades seda, et me oleme kõik EVSid ja ainuke EVSi korter Riias. Seega, kõik vabatahtlikud, kes soovivad üle Läti kokku tulla mingile üritusele või peole, peatuvad meie juures. Mitte mainida muidugi, et Paco on hipi, kes leiab igalt tänavanurgalt endale sõpru ja armastab häälega igal pool käia, seega tema majutajad ja sõidutajad on ka meie potentsiaalsed külalised. Seega meil rahu ei saa! Igal nädalavahetusel on keegi siin peatumas. Meil on õnneks selline reegel, et enne peab magamiskoha bronnima kui sisse sajad, sest vahest juhtub seda ka, et kõigile magamiskohti ei jätku, kuigi koht on meil ometi suur. "Kuldne pilet" meil ööbimiseks (ja ka lihtsal thängimiseks ja sisse sadamiseks) millal iganes ja ilma etteteatamata on ainult kolmel inimesel: Guntal, Uchal ja Tobil. Mulle väga soodsad tingimused :D Tobi on muide ka ühtlasi Paco parim sõber Lätis.
Kui meile kõigile nii armas ja kallis Chiara koju sõitis toimus ta lahkumispidu just meil. Kokku oli meil umbes 40 inimest, suur osa neist hispaanlased ja sakslased, 3 grusiini, 2 ukrainlannat, üks ungarlane, üks lätlane, üks venelane, üks eestlane (eksole!), üks austerlane, üks prantslane ja Chiara esindas Itaaliat. Minu tuba (sest see on suurim) oli kontsertsaaliks, kus hispaanlased pika kontserdi kahel kitarril ja trummil maha mängisid. naabrid käisid "vaid" kaks korda... See nädalavahetus ööbis siin....jumal teab mitu inimest :D umbes 10 ma arvan. Vat,  selline elu on meil siin.
Aga armas on see, et Paco ja Koka kokkavad alati rohkem kui neile tarvis oleks, just selle müttega, et jagada  minuga ka :)  tavaliselt me söömegi koos ja teeme üksteisele teed, joome spontaanselt paar shotti viina (mina siiski pakun selles osas ainult seltsi, shotid pole just mu lemmikud). Koju tulles ei tea kunagi, mis siin ees ootab...viimasel reedel tulin koju ja meil olid peale Paco ka teine hispaania poiss Jose ja Ucha, Ucha valmistas parasjagu Pacole ja Josele surma kostüüme peo tarvis.. mis sa oskad kosta. Vahest aga tulen trammist kodu-peatuses maha ja keegi karjub "DINAAAAA!" Vaatan ringi - ei miskit. Vaatan üles - aaa Tobi suitsetab mu rõdul. jne jne. Meil toimub alati midagi.
Ja muidugi, meie pere-vestlused on üle kõige, igaüks karjub midagi seosetut oma toast ja sellest läheb tõeline arutelu lahti. Ok, tavaliselt läheb arutelu lahti Kokast. Tema oskab alati midagi imestama panevat öelda :D Näide: Jose üritab meie ruuterit tööle saada. Mina istun Jose kõrval oma toas ja mängin arvutis kaarte (jep, ma olen sõltuvuses), Pao jalutab korraks minu toast oma tuppa ja hüüab Kokale "Ma arvan Jose saab kohe ära ühendatud neti". Koka läheb Pako tuppa ja küsib "Pako, kui palju Drogases preservatiivid maksavad?" :D:D:D Igapäevane elu meil. Või näiteks Koka läheb WC-sse....ja jääb sinna kahekümneks minutiks....laginal naerdes.... :D Või Paco tuleb õhtul kell 23 mu tuppa ja hakkab rääkima väga teaduslikult erinevatest kondoomidest. Miks ka mitte!
Meil on niiii tore kodu :)

Eesti keel on lätlastel selge nüüd!

Sõbrapilt Vladimiriga peale tunnistuste kätte andmist

Kolmapäeval oli meil ametlikult viimane tund. Jejeee - kõik olid väga tublid ja tegid testi rohkemate või vähemate vigadega ära. Ma väga loodan, et nad kasutavad oma oskusi edaspidigi. Vähemalt Valgas jäätist ostes või midagi :) Kõige armsam oli, et üks õpilastest ütles, et ta nautis neid tunde väga ja nii kahju, et läbi said. Ja veel - mu armsad ja entusiastlikud õpilased tõid mulle kommi ja shokolaadi - mmmmmm :)

Eesti keele tunnid

Mu arvutil on uus rahvuslik disain 

Alates novembri viimasest nädalast alustasin eesti keele tundide andmisega. Päris huvitav väljakutse võiks selle kokku võtta. Aga rõhk on sõnal „huvitav“. Nagu me kõik teame pole ma filoloog, ammugi mitte eesti keele filoloog. Lihtsalt eestlane. Esimesse tundi minnes polnud mul isegi õpikut abiks mille järgi midagi teha. Tegime tutvust lihtsalt põnevate väljenditega nagu „Üks õlu, palun“ ja „Minu nimi on“. No ja nii edasi. See oli päris hirmus ja vahva ühte aegu. Kui esimene tund esimese grupiga (Jah, mul on kaks gruppi sest algusel oli tahtjaid nii palju) läbi oli saanud mõtlesin, et ilmselgelt ma olen kõige mõttetum õpetaja läbi ajaloo. Õnneks oli aga kohe teine grupp õpilasi peale tulemas ja polnud aega pikalt põdeda ja nagu imeväel läkski teine tund natuke paremini. Ja igal nädalal kolmapäeva õhtul olengi ma nüüd eesti keele õpetaja. Õnneks nüüd on mul tänu lahkele Riia Eesti kooli personalile abiks materjalid raamatust „E nagu Eesti“ nii et väga palju fantaasiat ja leiutamist enam kasutama ei pea. Ja taaskord leidis vana tuntud ütlus „Kõige paremini õpid õpetades“ tõestust. Õpilased on esitanud nii palju huvitavaid küsimusi meie keele kohta, et vahest ei oska kohe midagi enam vastata. Nad juhivad tähelepanu nüanssidele, mida igapäevaselt eesti keelt kõneldes ei märkagi. Täna näiteks avastasin, et Pühajärv on püha järv. Miks? Ma ei tea. Teine eesti tüdruk ka ei teadnud. Muide, tänu eesti keele tundidele sain tuttavaks ka teise eesti tüdrukuga Riias! Tema nimi on Aive ja ta on vahetusõpilane. Ta nimelt kuulis oma kaasvahetusõpilastelt, et sellised tunnid toimuvad ja otsustas ükskord ka tulla ja väisata, mis siis täpselt toimub. Ja nüüd meil on mõlemal vähemalt üks inimenegi Riias kellega kohvikus käies eesti keelt saab kõnelda. Ja see on hea!

Aga veel tundidest – enam mul loomulikult 40 õpilast pole nagu algusel ja üks gruppidest on päris piskuks kuivanud. Sellest pole aga hullu, sest algusel jäigi ruumi väheks. Ja üks andekaimaid õpilasi on oomulikult Tobi, kes nagu nii kõiki maailma keeli räägib. Aga vahest kipub ta eesti keelt millegi pärast rootsi aktsendiga rääkima. Ei teagi miks, sest rootsi keel, muide, tema väga laiast keelte pagasist puudub. Gunta sellest on ekspert ütlema „Issand jumal!“ ja „MIKS????“ :D Ta teeb seda eriti meeleheitliku tooniga alati, nii et ma suure häälega naeran. Tubli tüdruk. Aga teised õpilased – väga vahva! On reaalselt näha, et päris mitmed, kes algusel ei öelnud eesti keeles mitte midagi ja ö/õ/ü/ä ajas neil keele suust välja ja higi otsa ette, on nüüd täitsa hea hääldusega, arusaamisest rääkimata. Ilmselt lõppeb kursus veebruari keskel sest mu õpetajavõimed lõppevad peale mõnda järgmist tundi. Aga siiski, mingi vundamendi nad said. Üks noormees näiteks küsis kuidas öeldakse eesti keeles järgmist lauset: "Ma olen võlur lõunast ja mul on spetsiifilised oskused"!. Mis sa selle peale kosta oskad, eks? Eesti naised sulavad nagu vaha kindlasti J

Ühesõnaga – nüüd, peale fotoringi juhendamist ja eesti keele õpetamist, mõistan ma miks inimesed tahavad õpetajateks saada. See on eriline tunne, avada teistele maailm mingist uuest küljest ja luua neile võimalusi, millest nad muidu ilma oleksid jäänud. Siinkohal tervitan kõiki õpetajaid ja soovilaul oleks „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib“

Olge tublid!