Pangad

Taaskord pole kaua kuulnud-näinud. Muljeid mis vahepeal ladestunud on, on nii palju et ei tea kas kõik enam meelski on, aga ma proovin siiski tähtsamaid hetki jagada. Kõige pealt kõige aktuaalsem: Läti ja pangad. Kui ma ühel päeval Facebookist lugesin korterinaabri postitust (jah, oleme korterinaabrid, kuid suhtleme enamasti Facebookis, selle nähtuse nimi on tänapäeva kiire elutempo...), et oh häda, kust küll raha saada, Krājbanka automaadid streigivad. Mõtlesin, et neil on ilmselt hooldustööd ja mis siis ikka. Järgmisel päeval kohtusin aga Guntaga, kes küsis kas olen juba kuulnud Krājbankaga toimuvast. Mina, rumal, muidugi ei olnud. Ta rääkis, et Leedu pank, Snoras, kellele suurem osa Krājbanka aktsiaid kuulub on omadega suures jamas – omanik, kes on ärimees Venemaalt, võttis lihtsalt suure osa rahast välja ja kõik. Lätlaste Krājbanka pidi olema ajutiselt rahaväljastamise lõpetanud. Mina, Leedut mitte eriti usaldusväärseks riigiks pidav inimene, muigasin ja mõtlesin, et nojaa, võib ju loota Leedu riigile, kes oli lubanud kaaluda Snorasele (ja seega ka Krājbankale) hinge sisse puhumist, aga kindel neile muidugi olla ei saa. Järgmisel hommikul tuli uudis, et Snorast Leedu aitama ei hakka ja seega on ka Krājbanka omadega ühelpool. Inimestele anti võimalus oma raha 50 lati kaupa päevas välja võtta ja sellest päevast peale võis näha hiiglaslikke järjekordi igal hommikul, õhtul ja päeval kõikide Krājbanka automaatide juures. Umbes nädala pärast automaadid enam ei töötanud. Krājbanka kaarte ei võetud kohe segaduse algusest peale kuskil vastu, väljas olid sildid alates bravuurikast „Krājbanka kaarte me LOOMULIKULT vastu ei võta“ kuni viisaka „Vabandame, Krājbanka maksekaarti meie kaupluses ei saa tasumisvahendina kasutada“. Inimestest oli küll kahju! Neist kelle kogu säästud või koguni pere-eelarve Krājbankas nüüd kinni olid. Läti riik õnneks oli kõik hoiused kindlustanud 70 000 lati (umbes pooleteist miljoni krooni) väärtuses., nii et eraisikud (vähemalt keskmise varandusega) saavad oma raha kõik tagasi. Teisiti läheb aga näiteks inimestega kel oli arvel rohkem kui kindlustatud summa. Näiteks Raimond Paulsil oli kuulu järgi seal üle miljoni lati. Ilmselt saabki ta on miljonist ainult 70 000 tagasi.

Käisin nädalavahetusel kiiresti Eestis – väisasin kiiresti kiiresti vanemaid ja hops bussi peale tagasi. Kui pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell 3 öösel Riiga oma tuppa jõudsin mõtlesin, et loen igaks juhuks postkastist kirju, äkki on midagi homse tööpäeva kohta. Seal oli kiri Guntalt, kes küsis kas ma Swedpanga kohta juba kuulsin. Ta ütles, et räägitakse et Swed läheb kohe kohe põhja ja tema ja veel umbes 10000 inimest on praegu sabas seismas ja loodavad raha enne välja võtta kui pank automaadid suleb. See pani mind mõistma kahte asja. Esiteks: Gunta on väga hea sõber! Teiseks: lätlased on nii ära hirmutatud Parexite ja Krājbankade poolt, et iga sosin ja alusetu hirm paneb nad jooksma, et päästa oma raha. Sest kui isegi Gunta läheb, see on juba märk – tema, kes ta on väga mõistlik inimene seisab koos sadade teistega öösel kümme kilomeetrit kodust eemal panga automaadi juures järjekorras mingi kuulujutu pärast... Avasin hommikyul Eesti uudised ja seal oli kirjas, et palju automaadid on juba rahast tühjaks võetud ja Riias, Jūrmalas, Tukumsis jne jne kohtades on paanika täies hoos – välja on võetud ple 24 miljoni lati! Tuletan meelde, et see on tohutu raha, Eesti krooni kurss latiga oli 1Ls=22 eek. Ja see vihastas mind! Neil pole mingit alust arvata, et Swed läheb põhja aga nad võtavad kõik raha välja ja just see kahjustabki panka! Ma mõistan, et neil on hirm ja halvad kogemused, jah, saan sellest aru, aga no milleks selline paanika? Snoras oli Leedu pank mida omas vene ärimees, juba see on suht kindel märk, et ega sealt midagi head poleks tulnud. Swedpank aga on Rootsi pank, mis peale selle on ka palju palju suurem ja usaldusväärsem kui Snoras kunagi olla võis.

Swedpank andis asja politseile üle. Nad soovivad, et inimesed/organid kes nende vastu selle laimu alustasid saaksid karistatud. Mul on omad kahtlused – kas tegu oli konkurendiga või ühe naabri alalise sooviga Lätis segadust külvata ja poliitilist olukorda õõnestada. Aga noh, minu käest ei tule keegi küsima nii kui nii.

Pärast lõunal oli mulgi tarvis automaati kasutada ja raha välja võtta. Kartsin juba kodust lahkudes, et tuleb suurem ootamine ja sõda või on raha hoopistükis automaadist otsas ja pean hakkama mööda linna taga otsima kohta kust saaksi 5 latti välja võtta. Õnneks nii ei läinud. Peale veidikest järjekorras ootamist (aga see oli tavaline järjekord automaadi juurde, mitte 100 pealine mass, kes hullunult kõik raha välja võtab ja selle koju padja alla viib) sain oma raha kätte ja ei mingeid viperusi. Kuigi hommikul ei makstud raha kuulujärgi Swedist välja just nende samade hullunud inimeste pärast. Teel panga automaadi juurest koosolekule tundsin kasvavat viha – kui rumalad võivad olla inimesed, et nad võtavad kõik raha pangast välja sest keegi rääkis neile alusetut kuulu juttu. Ja millest see rumalus tuleb? Hirmust. Lätis juhtub koguaeg idagi sellist millest meil Eestis inimesed enam und ka ei näe. Mulle meenud Parexi ja Krājbankaga meie Maapanga (ja paljude väikeste pankade) saatus 90ndatel. Aga see oli 90ndatel! Tänapäea Eestis sellist hirmu ja paanikat ei tekiks, sest meil ei juhtu selliseid asju lihtsalt. Aga Lätis on pidev kotti saamine igasuguste pankade, instantside ja ka oma valitsuse poolt täiesti tavaline. Meil tuleb mulle meeldi praegu ainult riigi poolt õppemaksu tagastamise lõpetamine, kui näide tänapäeval kodanike kottimisest. Aga Lätis juhtub see igal kuul mingil moel. Uskumatu! See ongi põhjuseks miks inimesed ei armasta oma riiki. Uskuge, meie, eestlased, oleme väga väga patriootlikud ja isamaa ja oma rahvuse armastajad võrreldes lätlastega. Isegi kui meil on inimesi kes süüdistavad riiki oma töökoha kaotuses jne jne, lätis ei usu peaaegu keegi oma riiki.

Käisin mõned päevad tagasi Jugla (Riia piirkond) koolis rääkimas EVSist, oma tööst siin ja Eestist. Publikuks oli 8C klass (ja 4 õpilast 8Ast!). Nad küsisid miks ma Läti valisin. Rääkisin oma armastusest Riia vastu ja Läti vastu üleüldiselt. Nad olid kõik väga imestunud ja mulle tundus, et neil oli hea meel. Hiljem rääkis nende inglise keele õpetaja, kes mind ka kutsunud oli, et see kulus neile lastele kindlasti ära sest neile taotakse nii meedia kui ka ühiskonna poolt pähe, et igal pool on parem kui Lätis. Ma loodan, et nad võivad nüüd natukenegi uhked (ja põhjusega) olla oma imeilusa kodulinna ja isamaa üle. Aga jah, kui sa ei saa oma riigi ja päritolu üle uhkust tunda, siis see viib enesehinnangust midagi justkui kaasa...ja see teebki meie iseloomud lätlastega juba veidi erinevaks. Siit ilmselt tulevdki need „Aga meil on hoopis kiirem internet kui Eestis“ kommentaarid...

Nii palju siis pankadest ja rahvuslikust enesehinnangust. Järgmise korrani!